Refereeringud teiste arvamustest on pigem minupoolne arusaam nende arvamuse kesksest tuumast nö "pählikoores". See samas ei tähenda minu arvates sugugi, nagu tegu oleks millegagi, mille kõik põhjused on avalikkusele teada ning mida saaks lihtsasti või mustvalgelt hinnata.
- Vooglaiu arvamus kokkuvõtlikult: tegu on lubamatu rahvusvahelise õiguse rikkumisega, mis peaks tegema ettevaatlikuks mitte vaid meid, vaid kogu maailma. Rahvusvaheline õigus ei ole sõnakõlks, vaid hädavajalik raamistik, et hoida ohjes globalistlikke, imperialistlikke ja kolonialistlikke ambitsioone. Küsimus on pigem selle õiguse järgimises ja sellest juhindumises, mis ei tohiks olla valikuline. Pikas perspektiivis Eesti ja teiste väikeriikide jaoks ohtlik pretsedent (niivõrd-kuivõrd siin pretsedendist saab muidugi rääkida).
- Marko Mihkelson: "...juba mõnda aega kestnud rahvusvahelise õiguse kaitsekilbi mõranemine asetab geostrateegiliselt ebastabiilsetes piirkondades asuvad väikeriigid uude reaalsusse."/Mihkelsoni arvates on USA operatsioon järjekordne selge kinnitus, et maailm liigub kiiresti turbulentsi süvenemise suunas. Eesti julgeoleku seisukohast on Mihkelsoni sõnastuse järgi otsustades tegu pigem negatiivse ja ohtliku arenguga.
- Lauri Mälksoo hinnangul pole siin küsimustki, et tegu on Rahvusvahelise õiguse kõige peamiste aluste rikkumisega. Venezuela on suveräänne riik ja relvastatud rünnak selle riigi ning võimu vastu on võimalik vaid kahel erijuhul (enesekaitse, rahvusvaheline rahu ja julgeoleku tagamine) ning antud rünnak nende erijuhtude alla ei mahu. Samuti pole rahvusvahelise õigusega kooskõlas teise riigi juhi üle kohtupidamine väljaspool tema riigi jurisdiktsiooni. Jne.
Mälksoo: „Selliste sammude tulemusena on laiem küsimus muidugi see, et kas ÜRO 1945. aastal vastu võetud harta reeglid enam üldse peavad, kui harta vastu võtnud juhtivad suurriigid neid ise rikuvad ja käituvad nii, justkui läheks tagasi harta-eelsesse, koloniaal- ning ka mõjusfääride ajastusse,“ nentis Mälksoo."
- Raivo Vare: Monroe doktriini avalik taastulek
- Peeter Espak: Maduro oli tsiviilisikust kurjategija ja tema arreteerimine ei tohiks olla ohuks rahvusvahelisele korrale - seda ajal, kui Venezuela legitiimne president on riigist välja aetud ja ootab ametisse saamist eksiilis Hispaanias. Ehk kokkuvõtlikult - USA operatsiooni Venezuelas tuleks toetada.
- Kalev Stoicescu: "Toimunu signaliseerib selgelt, et USA viib ellu oma rahvusliku julgeoleku strateegiat, mille aluseks on tema rahvuslikud huvid, partnerlus samameelsete riikidega ja vajadusel jõu kasutamine. Strateegia tähtsaim prioriteet on ajakohastatud Monroe doktriini rakendamine, mis on USA täielik domineerimine läänepoolkeral."
Stoicescu arvates on see alles algus (USA jõulises, hemiosfäärilises välispoliitikas).
Stoicescu: Me peame samas arvestama, et rahvusvaheline õigus (nagu meie seda näeme) on pausile pandud. Nüüd on uus õigus. Loevad head suhted liitlaste, sealhulgas Eesti ja USA vahel.
- Mart Helme: "Venezuela operatsioon demonstreerib lihtsalt must-valgel neile, kes sellest siiani keeldusid aru saamast, et Jalta kokkulepete maailm, mis aukudega, aga siiski moodustas raamistiku globaalsele rahvusvahelisele korrale, on täielikult kõrvale heidetud. Selle asemele on astunud jõupoliitika ning jõudu – reaalset ja sõjalist jõudu – omavate keskuste vaheline uute mõjusfääride jagamise pokker."/Helme sõnul on selge, et pokkerilauas on kolm mängijat: USA, Hiina ja Venemaa. Kõik ülejäänud riigid ja rahvas on žetoonid.
Helme: "USA uus julgeolekustrateegia, mida samuti hiljuti lugeda võisime, on ju tegelikult Monroe doktriini – Ameerika ameeriklastele – uusversioon."
Helme: "Mugavusperiood on läbi, mustvalge maailm on lõppenud. Senised geopoliitilised kokkulepped on ammendunud."
________________________
Minu täiendavad mõtted, arvestades ka paljude sel teemal juba arvamust avaldanute mõtetega:
- Kas Maduro oli legitiimne president? Ei olnud, see on ilmselge. Kuid see on USA sõjalise operatsiooni hindamisel minu arvates vähetähtis asjaolu, millele pole eriti mõtet üldse keskenduda.
- Kas USA-l oli õigus minna ja Maduro lihtsalt kinni võtta? Pigem ilmselt polnud. USA vaates oli neil selleks rida põhjuseid ning kokkuvõttes USA tegevuse eetiline, õiguslik ja pragmaatiline hindamine eeldab kõigi nende põhjuste arvestamist. Tegu on samas ühe keskse küsimusega selles asjas.
USA põhjused:
1. Venezuela ohustas kaudselt USA julgeolekut juba pikemat aega - seda nii režiimi poolt tingitud emigratsioonilainest, mis maandus suures osas USA-sse, narkokaubanduse kaudu, samuti esindades Ühendriikidele avalikult vaenulikku jõudu otse USA külje all nii oma liitlassuhete (Venemaa, Hiina) kui maailmavaate (sotsialism, kommunism, igasugu vasakjama) kaudu. Ilmselt on see põhjendus nö rahvusvahelise õiguse ja eetika aspektidest kõige tõsiseltvõetavam.
2. Nn. "Poliitilised" põhjused. Arvestades rolli Lõuna-Ameerika stabiilsuses, nende teatud koostööd Hiina ja Venemaaga ning ka USA julgeolekustrateegiat ning selles sisalduvat Hiina- ning Venemaa-poliitikat, oli selline mürgeldav mikronarkomaan kindlasti USA jaoks tarbetu peavalu - kui võrrelda seda näiteks mõne sellise Venezuelaga, kus oleks pukis mõõdukas, konservatiivne, näiliselt demokraatlikult valitud juht (kes käib peaaegu iga päev USA saatkonnas kohvi joomas) ja on üldse kasulik liitlane. Muidugi rahvusvahelise õiguse ja eetika seisukohast selline Realpolitik ei lenda üldse, kuid see kindlasti selgitab USA kaalutlusi.
3. Venezuela nafta. Arvestades "Julgeolekustrateegias" esitatud visiooni USA uue majandusõitsengu alusest - mis pidi baseeruma tööstusel - mis omakorda pidi toetuma energeetikasektori tõusul - on ilmselt sellel oluline roll. Rahvusvahelise õiguse, eetika jms. pole siin küll enam vähimatki pistmist. Pigem on see vana hea ega erine ju ka neist aegadest kui USA käis Lähis-Idas demokraatiat eksportimas.
4. Ei ole välistatud, et on veel olulisi tegureid, mis pole täna avalikud. Ehkki mingi kokkulepe Venemaaga ei tundu hetkel usutav - kuna Venemaal polnud Venezuela osas eriti mingit jõuõlga, mille abil USA-ga siin mõjusfääride osas kaubelda (sest USA-l on Ukrainas vägagi palju jõuõlga - nii palju, et kui nad tahaksid, suudaksid nad sõtta kergesti ka pöörde tuua.) Kuid kui mitte eeldada, et võimalik mõjusfääride jagamine ei toimunud nii lihtsustatud skeemi järgi, siis pigem tundub viimase aja arenguid arvestades tõenäoline, et midagi ikkagi on juba natuke näpuotsaga proovitud jagada ka mitte avalikult. See tuleneb juba sedalaadi jõulisest huvisfääride jagamisest ja ka eristamisest - mida on lihtsalt palju, palju efektiivsem ja lihtsam teha kaadritaguste kokkulepetega. Sina supsutad natuke mulle ja mina jällegi pigistan kusagil silma kinni vms.
Eesti vaatest on ilmselt olulisem kui USA põhjused sõjaliseks operatsiooniks just Rahvusvahelise õiguse küsimus ning selle rikkumisest tulenev järeldus, mida on mitmed eespool esitatud arvajad ka märkinud - nii avalik rahvusvahelisest õigusest möödaminek -eriti arvestades hetke julgeolekusituatsiooni maailmas - tähendab üpris ilmset üleminekut seniselt globaalse julgeoleku (ÜRO-d, NATO-d, Rahvusvaheline Õigus jne.)(suuresti näiliselt) raamistikult suurusel ja sõjalisel jõul põhinevale suurriikide mõjusfääride jagamise paradigmale.
Meile kui väikeriigile on see muidugi kõige kehvem variant. Siiani pakkus kogu see globaalne raamistik meile siiski teatud ebamäärast, abstratktset kaitset ning täiendavat mänguruumi, mida oli võimalik kasutada manööverdamiseks erinevate suurriikide mõjusfäärides ja nende vahel. Selle (peatne) kadumine tähendab, et meie valikud võivad minna väga kiiresti mustvalgeks või ka sootuks osade arengute korral puududa - nagu mäletame Molotov-Ribbentropi paktist, mis meile endale mingit valikut ei jätnud.
Selles mõttes saab vaid nõustuda ka Vooglaiu, Mälksoo ja teistega, et kogu Euroopa peaks täna ikkagi Rahvusvahelise õiguse ja muude globaalsete julgeolekustruktuuride säilitamisele tähelepanu pöörama. Sest kui need kaovad, siis - Mart Helme arvamuslugu, mis esitab küll visiooni tulevikust temale omases nö kindlas kõneviisis - ei pruugi tõest kuigi kaugel olla.
LÕPUKS:
On märgiline, et USA on valinud oma välispoliitika teostamiseks praegusel pingelisel ajal sama meetodi mis Venemaa - režiimivahetus ebasõbralikus naaberriigis. See annab päris kindlasti Venemaale täiendavat välispoliitilist mänguruumi võimalike analoogsete tegevuste jaoks. Nüüd on neil lisaks oma senisele retoorikale võimalus viidata USA operatsioonile Venezuelas, rahvusvahelise õiguse mitte kehtimisele jne. jne. ja pm ehitada terve uus diplomaatiline doktriin selle modus operandi kasutamisele e. demokraatia kaitsmisele, "illegitiimse valitseja" välja vahetamisele "inimõiguste kaitsmiseks" jne. Ei ole välistatud, et see sarnasus kahe riigi modus operandides on juhuslik. Kuid see võib ka mitte olla, kuna USA selline tegevus teatud määral legitimeerib Venemaa senist retoorikat Ukraina suunal ja tuleb Venemaa imperialistlikele ambitsioonidele kindlasti kasuks ka tulevikus. Ei ole usutav, et USA võimukoridorides oleks selline aspekt pikalt ette valmistatud operatsiooni kaaludes kaalumata jäetud. Pigem viib selline kokkulangevus mõtted hoopis teatud harmooniale.
Samuti toetavad paralleelid USA ja Venemaa-poolses sõjaliste operatsioonide õigustamise avalikes ja ametlikes poliitilistes põhjendustes Eesti arvajate mainitud mõjusfääride jagamise ajastusse jõudmise järeldust.
Vandenõuteoreetik ja muidu tagurlik inimene võiks nii Maduro vahistamises kui viimati kirjeldatud arengus näha paralleeleIe ka maailmasõja-eelse rahvusvahelise poliitilise olukorra suunas, kus loetud suurriigid on otsustanud maailma vastavalt enda poolt dikteeritud „väärtustele“ (mis kokkuvõttes on alati kas vajadused, huvid või lihtsalt ettekäänded), kasutades lihtsalt oma ülekaaluku sõjalises jõus.
Ehk siis kokkuvõttes on olukord murettekitav ja jääb üle oodata järgmisi nö jõuvõtteid. Küsimus on vaid "kes" ja "millal"? Panama? Taiwan? Gröönimaa?
Eesti seisukohalt ei piisa enam sellest, et me meeleheitliku kiirusega üritame likvideerima 20-aastast auku meie kaitsevõimes ning 30-aastast tsiviilkaitses, vaid kiiresti tuleks hakata otsima ka lokaalseid koostöövõimalusi juhuks, kui NATO vihmavari peaks osutuma kas auklikuks või avanema nii aeglaselt, et rahesadu on selleks ajaks aastaid möödas. Nii nagu soovitab oma tänases artiklis Ruuben Kaalep.
Allikas: Facebook