Kodanikukaristus – julm, täielik, hävitav – arvati kuuluvat möödunud ajastusse. Euroopa Liit on selle lihtsalt uuesti leiutanud – ja hullemaks teinud.
Esimesena köitis minu tähelepanu Šveitsi kolonel Jacques Baudi juhtum, kellele EL määras tsiviilkaristuse ilma kohtuta. 15. detsembri 2024. aasta suveräänse otsusega keelas EL hr Baudil oma territooriumile sisenemise ja „külmutas“ kõik tema varad. Ükskõik kui palju ma ka ei otsinud, ei suutnud ma täpselt kindlaks teha, milles hr Baudi süüdistati. Seetõttu pöördusin Euroopa Liidu enda õigusaktide poole.
See, mida ma sealt leidsin, on valgustav.
8. oktoobril 2024 andis Euroopa Liit endale õiguse keelata oma territooriumil viibimine ja arestida kogu vara, mis kuulub isikutele, kes kavandavad, juhivad, teostavad, otseselt või kaudselt toetavad või muul viisil hõlbustavad „infoga manipuleerimist ja sekkumist“. See õigus kehtib ka iga füüsilise või juriidilise isiku kohta, kes on selliste isikutega seotud või kes neid toetavad (nõukogu otsus (ÜVJP) 2024/2643 ja nõukogu määrus (EL) 2024/2642).
Aga mida täpselt tähendab „infoga manipuleerimine“? Kas 99% ELi kommunikatsioonist – eriti energeetika ja keskkonna valdkonnas – ei ole täielikult või osaliselt infomanipulatsiooni vorm? Ja kas propaganda, mida EL on alates 2022. aasta veebruarist pärast Venemaa sissetungi Ukrainasse tootnud ja mis kujutab Venemaad pidevalt kokkuvarisemise äärel olevana, ei ole ise infomanipulatsiooni õpikunäide?
Tegelikult objektiivset teavet ei eksisteeri. Teave on inimlik, see pole kunagi matemaatiliselt puhas. Kogu suhtlus – ja eriti poliitiline suhtlus – sisaldab paratamatult manipuleerimise elementi. Siin puutume kokku sama kategooriaga – „desinformatsioon” –, mis võimaldab ELil nõuda sotsiaalvõrgustike tsensuuri digitaalteenuste seaduse (DSA) alusel. See on täpselt see kategooria, mille eemaldamist DSA-st nõuab USA föderaalvalitsus, pidades silmas vabadust ja õigusriigi põhimõtteid.
ELi tsiviilisikute surmade – elavate matuste – nimekirja kandmiseks on vaja vaid seda, et ELi niinimetatud „välisminister” seda taotleks, ette kujutaks ja laseks oma taotluse nõukogul kinnitada.
„Nõukogu otsustab ühehäälselt liikmesriigi või liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja („kõrge esindaja”) ettepanekul.” See on kõik. Ei mingit kohtuprotsessi. Ei mingit ärakuulamist. Ei mingit uurimist. Mitte midagi sellist. Piisab ELi „välisministri” inspiratsioonihetkest.
Alates 2024. aasta detsembrist on Euroopa Liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja – see on tema ametlik tiitel – Kaja Kallas. Teda vaevu tuntakse. Ta on täiesti tundmatu pisikeselt Eestimaalt – 1,372 miljonit elanikku, vähem kui San Diego linnas –, keda keegi pole valinud, kuid EL on talle usaldanud üüratud volitused, sealhulgas õiguse nõuda iga ELi territooriumil elava isiku tsiviilsurma.
Pr Kallas, kelle perekonna ajalugu on iseloomustanud teravad kontrastid – tema isa tegi koostööd Nõukogude okupantidega –, on pärast Venemaa sissetungi Ukrainasse 2022. aasta veebruaris silma paistnud oma radikaalse, mõnede arvates raevuka vaenulikkusega Venemaa suhtes. Justkui püüaks ta kogu Euroopat – ja võimalusel ka Ameerika Ühendriike – Venemaaga relvastatud konflikti tõmmata, et vältida Balti riikide üksi seismist koletise ees. Kummaline strateegia, mille ravim on identne haigusega: sõda.
Oma 8. oktoobri 2024. aasta otsusega andis EL endale seega õiguse lüüa, kirikuvande alla panna – tegelikult zombistada – absoluutselt igaüht. See ongi omavoli definitsioon: nii ebamäärase kontseptsiooni – „informatsiooniga manipuleerimine” – loomine, et see võimaldab igaühe maha lüüa või pigem hävitada vastavalt printsi (või antud juhul printsess Kallase) soovidele ja kapriisidele. See on õigusriigi põhimõtete täielik eitamine. Despotismi definitsioon.
Nõukogu 15. detsembri 2025. aasta otsusega (ÜVJP) 2025/2572 mõistis EL kõikjaloleva Kallase palvel eelmainitud Baudi tsiviilsurma. Põhjendus? „Informatsiooniga manipuleerimine.“ Mitte midagi enamat. Härra Baudile ei omistata ühtegi ebaseaduslikku tegu – tegelikult mitte vähimatki vihjet süüteole. Tema ideed ei meeldi võimulolijale proua Kallasele.
Järelikult pole härra Baudil enam mingeid õigusi ja kogu tema vara on arestitud – ilma et teda oleks isegi ära kuulatud. Kas see on teie arvates vastuvõetav? Isegi inkvisitsioonikohtud lubasid süüdistatavatel enne karistuse määramist rääkida.
Tuleb selgelt mõista, et kogu see menetlus on puhtalt administratiivne ega paku mingit kaitseõigust. Habeas corpus? Magna Carta? Null. Mitte midagi – laenates vene sõna – niyet. 1810. aasta (Napoleoni ajastu) karistusseadustiku artikkel 18 sätestas, et „eluaegne sunnitöö ja küüditamine toovad kaasa tsiviilsurma“. Seega määras kohus pärast kriminaalmenetlust surmanuhtluse koos kõigi kaasnevate tagatistega.
See ei olnud autonoomne ja eraldi määratud sanktsioon, vaid kohtuniku või kohtu poolt langetatud kriminaalkaristuse tsiviilõiguslik tagajärg. Surmakaristus kaotati 31. mai 1854. aasta seadusega, mis tegi lõpu sellele ülimalt julmaks peetud juriidilisele fiktsioonile – kuni EL selle taaselustas iseseisva karistusena, mis määrati puhtalt halduskorraldusega.
Seega seisame silmitsi puhta meelevaldsusega, absolutismi temperamentide ja maitsetega ning ideaalse katalüsaatoriga irratsionaalsele raevule, mis näib eestlasest Kallast juhtivat alati, kui tegemist on Venemaaga.
Lõpetagem seega kogu oma kriitika suunamine ELi liialduste kohta ainult Ursula von der Leyenile. Ka proua Kaja Kallas väärib meie tähelepanu.