Nüüd andis EL korralduse Venemaa gaasi ostmine lõpetada – aga just praegu kurnab talv gaasihoidlaid. Gaasi hakkab nappima.
Euroopa gaasivarud kahanevad kiiresti. See on klassikaline stsenaarium – ainult et seekord eriti katastroofilise ajastusega: külm ilm suurendab tarbimist, gaasihoidlad tühjenevad kiiremini – ja äkki saab Euroopa aru, kui õhukeseks on tema varud muutunud. Kogu ELis oli gaasi hoiustamise võimsus aasta alguses keskmiselt vaid umbes 61,6 protsenti. Aasta tagasi oli see veel umbes 73 protsenti. See erinevus võib tunduda tühine – aga talve lõpus võib see olla hindade ja stressitaseme määravaks teguriks.
Eriti kriitiline on see, et suurtes ja turuliider riikides on salvestusmaht silmatorkavalt madal. Jaanuari alguses oli see Saksamaal umbes 56 protsenti (võrreldes aasta taguse umbes 67 protsendiga), Prantsusmaal veidi alla 59 protsendi ja Hollandis vaid umbes 48 protsenti. Kui pakane jätkub, muutub talv kiiresti stressitestiks – ja nagu me teame, reageerivad esimesena gaasihinnad.
Lisaks oli Brüssel seadnud eesmärgiks suurendada salvestusmahtu 2025. aasta novembriks 90 protsendini – kuid kogu ELis on saavutatud vaid umbes 83 protsenti. Need, kes alustasid väiksemate varudega, tunnevad iga külmalaine kohest mõju oma salvestustasemele. Just see praegu toimubki.
Gaasi tarbimine ei kasva mitte ühel, vaid mitmel põhjusel – ja just see muudabki olukorra nii kriitiliseks.
Esiteks: külm ilm. Pärast mitut pehmet talve on kütteperiood taas „normaalsem“ – ja ainuüksi sellest piisab reservide kiiremaks ammendumiseks. Esimestel aastatel pärast Ukrainasse sissetungi oli Euroopa veel soojadest talvedest „säästetud“.
Teiseks: elekter. Kui tuule- ja päikeseenergia on nõrk, tulevad mängu gaasiküttel töötavad elektrijaamad.
Kolmandaks: tööstus. Paljud ettevõtted on pärast 2022. aasta šokiaastat taas aktiivsemad. Saksamaal on tööstusgaasi tarbimine alates 2024. aastast taas märgatavalt kasvanud. Mitte küll buum, aga piisavalt, et talvel võrgule täiendavat survet avaldada.
Lühidalt: see pole "üks kriis". See on samaaegne mõju mitmele rindele – ja seda on näha hinnas, täituvustasemetes ja turu närvilisuses.
Mitmel ELi liikmesriigil oli raske Putini gaasist loobuda – ja Brüsselis ignoreeriti olukorda pikka aega täielikult. Reaalsuse ja retoorika vaheline lõhe polnud kusagil suurem kui gaasi puhul. Kuigi nafta ja kivisöe suhtes kehtestati sanktsioonid suhteliselt kiiresti, jäi maagaas erijuhtumiks: kuni 2025. aasta lõpuni ei olnud Venemaa torujuhtmegaasile sisuliselt ELi-ülest impordikeeldu. See polnud juhus, vaid pigem poliitilise reaalsuse peegeldus. Hirm tarneprobleemide ees oli liiga suur – nagu ka hirm, et mõned riigid lihtsalt ei tee koostööd.
LNG-ga muutus olukord veelgi absurdsemaks: üldist impordikeeldu polnud, vaid hoopis hallid alad, lepingud ja regulatiivne raamistik, mis kõlas "karmina", kuid praktikas võis edasi toimida. Tulemus: Brüssel teatas põhimõtetest – jättes samal ajal tagaukse lahti. Ja need, kes jätavad tagaukse lahti, ei tohiks olla üllatunud, kui seda kasutatakse.
Süsteemi puudused ilmnesid eriti selgelt veeldatud maagaasi (LNG) puhul. Kuigi EL keelas 2024. aastal Venemaa LNG üleandmise teistesse riikidesse Euroopa sadamate kaudu, jäid ELi tarbimiseks mõeldud tarned lubatuks – eriti need, mis põhinesid vanadel pikaajalistel lepingutel.
Seda süvendas efekt, mis kõlab peaaegu nagu õpikust perverssete poliitiliste stiimulite kohta: kui edasine transport raskendatakse, jäävad kaubad suurema tõenäosusega Euroopasse. Holland teatas just sellest probleemist 2024. aastal: Venemaa veeldatud maagaasi „jäägid” võivad üha enam jõuda ELi ja seal tarbida.
Teisisõnu: nad peatasid edasimüügi – tagades sellega, et rohkem Venemaa gaasi jääks Euroopasse.
Kuigi Brüssel rääkis „iseseisvusest“, maalisid impordiandmed teistsuguse pildi: 2023. aastal läks üle 50 protsendi Venemaa veeldatud maagaasi ekspordist ELi riikidesse – rohkem kui enne sõda. Ja 2023. aasta esimese seitsme kuu jooksul ostis EL isegi umbes 40 protsenti rohkem Venemaa veeldatud maagaasi kui 2021. aasta samal perioodil.
Hispaaniast ja Belgiast said 2023. aastal kaks maailma suurimat ostjat. 2025. aastal nihkus fookus: aasta esimesel poolel oli Prantsusmaa Euroopa suurim ostja (umbes 41 protsenti Venemaa veeldatud maagaasi mahust), järgnesid Belgia (28 protsenti) ja Hispaania (20 protsenti). Kauplemiskeskuste hulka kuulusid terminalid nagu Zeebrugge ja Prantsuse rajatised nagu Dunkerque ja Montoir. Ka suurkorporatsioonid mängisid rolli: TotalEnergies osaleb Venemaa veeldatud maagaasi projektides ja jätkas märkimisväärsete koguste ostmist, samas kui kauplejad nagu Shell tegutsesid vahendajatena.
Asi pole selles, et „kõik petsid“. Asi on selles, et reeglid lubasid seda – ja seda kasutati.
Poliitilist mõju mõõdetakse lõppkokkuvõttes eurodes – ja summa on tohutu: hinnanguliselt maksid ELi riigid Venemaa torujuhtmegaasi ja veeldatud maagaasi eest 2022. aasta algusest kuni 2025. aasta juunini umbes 120 miljardit eurot. Ja raha voolas jätkuvalt ka veeldatud maagaasi jaoks – miljardeid eurosid, kuigi Brüssel oli juba ammu teatanud selle järkjärgulisest kaotamisest.
Paljude kodanike jaoks jääb üks mulje valdavaks: suured sõnad, suured arved. Ja nüüd on veel üks frustratsiooni allikas: ladustamisvõimsus väheneb – ja talv pole veel läbi.
Nüüd aga keerab Brüssel kruvid tegelikult kinni – mitte enam ainult üleskutsetega, vaid selgete direktiividega.
19. sanktsioonipaketiga (vastu võetud 2025. aasta lõpus) kehtib järgmine: alates 1. jaanuarist 2026 on Venemaaga keelatud uued või muudetud gaasitarnelepingud – nii torujuhtmegaasi kui ka veeldatud maagaasi (LNG) puhul. Olemasolevad lepingud võivad küll jätkuda, kuid piiratud aja jooksul: need peavad lõppema hiljemalt 1. jaanuaril 2028. Enne 2025. aasta juunit sõlmitud lühiajalised lepingud (alla ühe aasta) peavad mõnel juhul lõppema juba 2026. aasta keskel. LNG puhul on kavandatud järkjärguline lõpetamine: lühiajalised lepingud alates 2026. aastast, pikaajalised lepingud alates 2027. aastast.
See kõlab selge strateegiana. Kuid see tuleb täpselt hetkel, mil turg on juba närvis – ja varude tase väheneb juba kiirenevas tempos.
See on poliitiline ajapomm: aastaid oli gaasisanktsioonides lünk – nüüd see suletakse. Ja see toimub ajal, mil hoiustamisvõimsus väheneb nähtavalt kiiremini kui eelmistel aastatel ja mitu tegurit suurendavad samaaegselt tarbimist.
Paanikat veel pole. Aga kui reservid kahanevad, muutub turg haavatavaks. Siis võivad isegi väikesed häired – külm veebruar, veeldatud maagaasi tarnete viivitused, tehniline rike – hindu hüppeliselt kergitada. See ongi asja tuum: aastaid tahtis Euroopa rääkida karmilt, hoides samal ajal kõik oma võimalused avatuna. Nüüd tuleb talvekatse – ja igasugune ebaselgus võib osutuda kulukaks.
EL saab välja anda eeskirju, seada eesmärke ja kokku leppida tegevuskavades. Kuid gaasiturg reageerib kolmele asjale: ilmale, nõudlusele ja pakkumisele. Ja kui kaks neist töötavad teie vastu, siis isegi parim poliitika ei aita palju.
Aastaid oli Austria üks Venemaa gaasist enim sõltuvaid EL-i riike. 2022/23. aasta talvel tuli suurem osa impordist Venemaalt – kohati kogustes, mis äratasid tähelepanu isegi EL-is endas.
Lepingu katkestamine toimus vaid sunniviisiliselt: 2024. aasta novembris katkestas Gazprom OMV gaasitarned – pärast vahekohtu otsust ja rahalist vaidlust. OMV lõpetas pikaajalise lepingu ja Austria pidi leidma uue allika.
Sellest ajast alates on gaasivarud läänest (läbi Saksamaa ja Itaalia) märkimisväärselt suurenenud ning paralleelselt on arendatud alternatiivseid hoidlaid. Austria hoidlad on viimastel aastatel üldiselt hästi täidetud olnud – kuid isegi siin on 2025/26. aasta talvel ilmne langus: 2025. aasta detsembri lõpus oli ladude tase AGSI andmetel umbes 77 protsenti, võrreldes aasta varem peaaegu 90 protsendiga.
See tähendab: Austria ei ole kaitsetu. Kuid ta pole ka immuunne. Kui talv on pikk, vähenevad olemasolevad reservid – ja siis selgub, kui vastupidav uus varustus ilma Vene gaasita tegelikult on.