Poliitikud on harjunud oma eesmärkide saavutamiseks kasutama salaamitaktikat. Teades, et rangete reeglite rakendamine kohtab sageli tugevat avalikkuse vastuseisu, eelistatakse selliseid meetmeid järk-järgult rakendada. See kehtib ka sularahatehingute piirangute kohta.
Seega hakkab alates järgmisest aastast kehtima sularahamaksetele kogu ELis 10 000 euro suurune piirmäär. Seda põhjendatakse vajadusega võidelda rahapesu vastu. Siiski on üksikutel ELi liikmesriikidel vabadus kehtestada veelgi madalamad piirmäärad. Lisaks on vastavatel ELi liikmesriikidel lubatud neid eeskirju ise rakendada.
See määrus piirdub ka äritehingutega. Eraisikute vahelisi tehinguid – näiteks sõiduki ostmisel tuttavalt või pereliikmelt – ei piirata (veel). Sellest hoolimata võivad ametivõimude tähelepanu köita isikud, kes teevad sageli sularahatehinguid summas 3000–10 000 eurot.
Oluline on märkida, et seda piirmäära saab üksikutes riikides isegi madalamaks määrata. 2027. aastal võib see olla 10 000 eurot ja 2030. aastaks ehk vaid 5000 eurot. Ja kui arvestada inflatsiooni mõju, on selliste summade väärtus vaid mõne aasta pärast veelgi väiksem kui praegu. Analüüs näitab, et alates euro kasutuselevõtust on see kaotanud umbes 40 protsenti oma ostujõust. Kui toona oleks kehtestatud 10 000 euro suurune sularahapiirang, vastaks see tänapäeval vaid umbes 6000 euro suurusele ostujõule.
Teine oluline punkt on rahatähtede endi nimiväärtused. Näiteks Lääne-Saksamaal emiteeriti algselt kuni 100 Saksa marga suuruseid rahatähti, siis alates 1960. aastatest trükiti inflatsiooni arvestamiseks ka 500- ja 1000-margaseid rahatähti. Austrias oli 1000-šillingiline rahatäht kuni 1983. aastani suurim nimiväärtus. Ka seal viis inflatsioon 5000-šillingilise rahatähe kasutuselevõtuni. EL on aga juba valinud teistsuguse lähenemisviisi. 500-eurone rahatäht on sisuliselt kaotatud (seda enam ei trükita), mistõttu on 200-eurone rahatäht kõrgeima väärtusega. Kuid ka siin on vaid aja küsimus, millal seda enam ei trükita ja alles jääb ainult 100-euronerahatäht.
Ja veel kord: 100 euro ostujõud on tänapäeval vaid umbes 60 eurot ühisraha kasutuselevõtu ajast. Kui see juhtub mõne aasta pärast, oleks ostujõud umbes samaväärne sellega, kui suurim eurorahatäht oleks 2000. aastate alguses olnud 50-eurone.
ELi loodud sularahapiirang üksikute liikmesriikide valitsuste toel on seega pikas perspektiivis salakaval meetod sularaha kasutamise vähendamiseks väikesteks kogusteks inflatsiooni ja ostujõu vähenemise kaudu. Lõppkokkuvõttes on eesmärk harjutada inimesi kasutama digitaalseid makseteenuse pakkujaid kõikjal, kus see on võimalik – isegi keskpanga digitaalse valuuta (CBDC) kasutuselevõtuni.