Viimaste päevade uskumatut sündmuste jada Lähis-Idas on isegi raske seedida.
Iraan oli taandunud USA baasile Kataris aneemilisele, etenduskunstilaadsele raketirünnakule – viimane Partia lask hirmunud režiimilt, kes ihkas väljapääsu – ja relvarahu.
Iraanil oleks olnud parem mitte käivitada sellist tseremoniaalset, kuid lõppkokkuvõttes alandavat jõuetuse liigutust.
Teokraatia jaoks oli veelgi hullem see, et Iraani ajutine hingetõmme tuli nüüdseks suuremeelselt, kuid endiselt vihatud Donald Trumpilt.
Nii lõpeb jube müstika väidetavalt vankumatu terroririigi Iraani kohta, mis on viimase seitsme Ameerika presidendi nuhtlus enam kui poole sajandi jooksul.
Ülemjuhi Khamenei jaoks oli raske seedida, et USA pommitajad said loa Iraani õhuruumi lennata Iisraeli õhujõududelt.
Hea võrdlus on see, et Trump pani pliidile poti vett, käskis Iraanil sisse hüpata, pani kaane peale, naeratas, keeras kuumuse üles – ja laseb nüüd neil haududa.
Samal ajal kui Iraanis sõjajärgsed reaalsused keevad, peab teokraatia oma alandatud sõjaväelastele ja šokeeritud, kuid peagi raevukale rahvale seletama seletamatut. Kogu režiimi verdtarretav retoorika, Iisraeli-vastased apokalüptilised ähvardused, pätid ja läikivad uued raketid lõppesid vähem kui mitte millegi tulemusega.
Triljon dollarit ja viie aastakümne väärtuses rakette ja tsentrifuuge on nüüd suitsuks lennanud. See raha oleks võinud iraanlasi päästa viimase viiekümne aasta vaesumisest.
Kuidas oleks lood väikese Saatana Iisraeliga, kellele Iraan peaaegu 50 aastat väljasuremist lubas?
Iisrael oli hävitanud Iraani ekspeditsiooniterroristid, Iraani kaitsesüsteemid, selle tuumarelva elujõulisuse ja absurdse mütoloogia Iraani sõjalisest pädevusest. Ja mis veelgi hullem, Iisrael näitas, et suudab kogu seda hävingut korrata, kui see on vajalik.
Seega puges maailma kõige vihatum režiim keevasse potti, sest otsis asjatult kedagi, kes tühistaks Trumpi ultimaatumi sõjategevuse lõpetamiseks.
Kuid viimasel minutil polnud päästjaid, kes neid päästaks.
Kardetud aastakümneid kestnud Iraani tuumaoht?
See on kas praegu kadunud või kui see uuesti pinnale kerkib, on seda palju lihtsam oma äranägemise järgi hävitada, kui kaotatud triljoni dollari suurust investeeringut taastada.
Venemaa? Obama-Kerry endine taaskutse Lähis-Itta kestis vaid kümme aastat.
Nüüd vähendab see oma kaotusi, nagu see juhtus kadunud Assadi kleptokraatiaga Süürias. Putin lahkub Lähis-Idast mitte päris pahane, et tema hullumeelne klient Iraani pommi ei saanud – aga sai oma magustoidu. Pingeline Lähis-Ida kipub Venemaa ekspordi nafta hindu üleval hoidma.
Kas Hiina tuli mulladele appi?
Ei, nad ei olnud häbelikud käskides oma Iraani lakeil hoidma Hormuzi väin lahti, mille kaudu läbib 50 protsenti Hiina ostetud naftast.
President Xi jaoks on iraanlased vaid naftaga uiguurid.
Maailm otsustas, et on väsinud pool sajandit kestnud nutvast terrorismist, tühjadest tuumaähvardustest, mõtlematutest rahvahulkadest, kes karjusid ettekirjutatud banaalsusi, argpükslikest mõrvadest ja keskaegsetest teokraatidest, kes ähvardasid üldist rahu.
Seega pööras maailm Iraanile selja. Ja pilgutades silma ja noogutades lasi see Iisraelil ja USA-l teha, mida nad peavad tegema.
Mis puutub Iraani terroristlikesse haardesse, siis Hizbollahi komandörid on kas surnud, sandistatud või peidus.
Hamas on põgenenud maa-alusesse labürinti.
Viimane Assadi pätt põgenes Venemaale.
Hullud huthid? Nad kaaluvad uuesti ideed lasta välja oma viimane rakett oma viimase sadama või elektrivõrgu hinnaga.
Trumpi-vastased demokraadid ja hullud vasakpoolsed?
Nende jutud Trumpi umbusaldusest väidetavalt ebaseadusliku 35-minutilise ühekordse rünnaku pärast vaibuvad.
Trumpi missioon võrdus vähem kui ühe päevaga Obama röövellike droonirünnakute, sihipäraste tapmiste või tema viieaastase kaootilise pommitamise eest Liibüas.
Kas seosetu vasakpoolne on maruvihane, et Iraani tuumaohtu enam pole?
Vihane, et eelmisel laupäeva õhtul ei tapetud ühtegi ameeriklast?
Raevunud Ameerika tappis tõenäoliselt vähe või üldse mitte ühtegi iraanlast.
Või on nad raevunud seetõttu, et Trump ignoreeris Iraani viimase hingetõmbe rünnakut ja korraldas hoopis relvarahu?
Muidugi pole Lähis-Idas kunagi millelgi tegelikku lõppu.
Võime näha vabakutselisi terroriste, kes üritavad täita Iraani allakäigu vaakumit. Või võib Iraan ise proovida valla päästa terroristliku rakukese. Hiljem võib ta kiidelda, et on peitnud rikastatud uraani.
Aga pole hullu.
Selle uue Lähis-Ida mõõtmed jäävad püsima.
Uus reaalsus on see, et kas Iisrael või USA – kui nad hoiavad oma teenitud usalduse õigetes piirides – saavad nüüd tagada Iraani tuumavabaks jäämise, lastes selle kuluka tuumaprogrammi sama kergesti ja sama tihti õhku, kui seda uuesti üles ehitatakse.