Isegi kui nad tunnetavad, et midagi on sügavalt valesti, puudub neil sisemine arhitektuur ja võime jälgida selle päritolu või ette näha selle lõppu.
Nad tegelevad sellega, mis peitub pinnal, järjestades sümptomeid ümber, pehmendades tagajärgi ja nihutades süüd teistele. Kuid nad ei sea kahtluse alla alust. Nad ei näe mustrit. Ja nad ei tegutse enne, kui on liiga hilja.
Seepärast on ajalugu ja iga rahva saatus alati pöördunud väikese eliidi vastu – meeste kaadri vastu, kes on valmis tegutsema siis, kui tegutsemine on kõige raskem ja tegema seda, mida tuleb teha, kui teised kõhklevad. Need on mehed, kes kannavad otsuste, hinnangute ja vastutuse koormat. Ja just need mehed on loomult ja paratamatuse tõttu radikaalid.
Radikaal peab olema see, mida konservatiiv ei saa kunagi olla: mitte ainult rahulolematu ühiskonna olukorraga, vaid pühendunud selle ümberkujundamisele. Teda ei defineeri poliitika, vaid põhimõtted. Teda ei õhuta vastuseis isiksustele, vaid vankumatu selgus tsivilisatsiooni organismi laastava haiguse suhtes. Ta ei püüa parandada seda, mis on katki, vaid asendada see millegi kõrgemaga. Tema eesmärk ei ole korra säilitamine korra enda pärast, vaid tähenduse, hierarhia ja vaimse joonduse taastamine.
Tavainimesele tundub selline mõtteviis ohtlik. Konservatiivile tundub see ebapatriootlik. Kuid radikaal ei mõõda oma armastust rahva vastu lojaalsuse järgi selle institutsioonidele. Ta mõõdab seda oma truudusega selle hingele, verele, mälule, transtsendentsele rollile elukorralduses. Süsteem, mis on pöördunud rahva vastu, keda see kunagi teenis, mis premeerib nõrkust ja karistab elujõudu, mis ülendab võõra tuttava ette, ei ole enam säilitamist väärt. Seega pole ülesanne reform. See on asendamine.
See ülesanne nõuab teistsugust orientatsiooni kokkuvarisemisele. Seal, kus konservatiiv väriseb ebastabiilsuse ees, näeb radikaal võimalust. Ta mõistab, et paljastatud korruptsioon on tervislikum kui varjatud korruptsioon, et õigesti mõistetud korralagedus võib rahva rahustusest äratada. Allakäigu nähtav inetus ei ole vaenlane; see on hoiatus.
See, mis eristab radikaali reaktsioonilisest, on tema arusaam sügavusest. Ta ei mõista hukka ainult hetke allakäiku. Ta otsib selle juuri. Ta ei kohku tagasi oma nägemuse tagajärgede ees, olgu need kui tahes kauged või tõsised. Radikaal on valmis projitseerima trendi selle lõpliku tagajärjeni ja seejärel tegutsema ette, teades, et maailm ei mõista tema ajastust, et rahvahulk nimetab teda äärmuslaseks ja et kari ärkab alles siis, kui maja on juba tuhaks maas.
See selgus toob kaasa teistsuguse moraalse orientatsiooni. Radikaal ei aja seaduslikkust segi legitiimsuse ega mugavust headusega. Teda ei heiduta institutsioonide kadumine, mis enam ei täida oma algset eesmärki. Teda ei sega üleskutsed mõõdukusele ega ahvatle reformi tühjad žestid. Ta ei raiska energiat vaenlasele kuuluva kaitsmisele. Tema lojaalsus ei ole surnud korra sümbolitele, vaid oma liigi tulevikule.
Selline hoiak ei tohi aga kunagi laskuda vulgaarsusesse. Tõeline radikalism ei ole nihilism. See ei ole vormi hülgamine, vaid kõrgema vormi kaitsmine. See ei tegele väikluse, oportunismi ega kiuslikkusega. See ei hävita hävitamise pärast ega õigusta isekust mässuna. Radikaal peab olema sisemiselt korrastatud, moraalselt ankurdatud ja vaimselt õiglane. Ta ei ole vastumeelsuse olend, vaid eesmärgi kehastus. Tema tegusid ei juhi impulss, vaid kohustus. Ja tema teod, olgu need kui tahes rasked, peavad kandma vastutuse raskust millegi ees, mis on temast endast suurem.
Seepärast ei ole radikalism õigesti mõistetuna mitte litsents, vaid koorem. See on koorem näha seda, mida teised keelduvad nägemast, tegutseda siis, kui teised kõhklevad, taluda oleviku põlgust tuleviku teenistuses. See ei ole ego pealiskaudne mäss, vaid hinge distsiplineeritud mäss. See ei püüa pelgalt lammutada, see püüab puhastada pinda sellele, mis peab tulema järgmisena.
Me siseneme aega, mil selline radikalism ei ole enam valikuline. Tänapäeva maailma institutsioonid on muutunud sisemiselt vaenulikuks järjepidevuse, juurdumise ja iga sellise rahva ellujäämise suhtes, kes veel kannavad endas mälestusi ja eripära. Neile ei saa apelleerida ega neid reformida. Need tuleb asendada looduses juurdunud, tipptasemel korraldatud ja vankumatust saatusetundest juhitud institutsioonidega.
Keskmine inimene ei näe seda enne, kui on liiga hilja. See on tema tüübi loomus. Tema instinktid on häälestatud säilitamisele, mitte muutumisele. Ta reageerib, ta viivitab, ta kohaneb. Radikaalne peab aga tegutsema enne, kui allakäik muutub pöördumatuks. Ta peab olema valmis taluma ettenägelikkuse üksindust, tõe üksindust ja ootuse valu. Ta peab ajastust ees käima, isegi kui ajastu teda pilkab.
Kuid ajalugu ei mäleta ettevaatlikke. Nende ettevaatlikkuse, mugavuse eelistamise julgusele ja tühise huvi saatuse asemel, tulemus on vaikne unustusse saatmine. Ajalugu mäletab neid, kes nägid tulevikku selgelt ja painutasid selle oma tahte alla. Mitte need, kes klammerdusid katkiste asjade külge, vaid need, kes võtsid vastu heraklese ja tänamatu uuendamise ülesande. See on meie ees seisev ülesanne: saada kõrgema korra alguseks, mitte hambutute kriitikutena, kes on digitaalse maailma kajakambrisse aheldatud, vaid millegi uue rajajatena, mis on meie rahva staatuse ja saatuse vääriline.
See, mida saab purustada on juba ilmutanud oma nõrkuse ja korruptsiooni. Seda ei tohi säästa. See tuleb purustada.