Majanduslanguse keskel tõmbab Brüssel välja oma järgmise relva: Euroopa Komisjoni juht Ursula von der Leyen plaanib kehtestada erimaksu ettevõtetele, mille käive on 50 miljonit eurot või rohkem.Samuti on tulemas uued maksud tubakatoodetele ja elektroonikajäätmetele. Konstitutsiooniõiguse jurist professor Markus C. Kerber hoiatab: „See on tammi purunemine.“
Ursula von der Leyen tahab Euroopa majanduse hävitada: Euroopa Komisjoni president kavandab uusi makse suurettevõtetele, tubakale ja internetikaubandusele – kõrgete intressimäärade ja stagneeruva majanduskasvu faasis. Eesmärk: uus raha ELi eelarvesse aastateks 2028–2034 – ja ilmselt ka võlgade tagasimaksmiseks koroonafondist.
See mõjutaks jaemüügihiiglasi ja tööstusettevõtteid. Muude sissetulekuallikate hulka kuuluvad elektroonikajäätmete tasud, kolmandatest riikidest pärit pakid ja osa riiklikest tubakatoodete maksudest. Aga kas see on juriidiliselt lubatud – ja mida see tähendab Euroopa majandusliku vabaduse jaoks?
Konstitutsiooniõiguse jurist professor Markus C. Kerber (TU Berlin) hoiatab „maksutürannia” eest – ja Brüsseli võimuesindajate nõudmise eest, mis on vaevalt kooskõlas ELi aluslepingutega.
Brüssel võtab endale pidevalt ebaseaduslikult uusi ülesandeid.
Professor, Brüssel plaanib uut maksu ettevõtetele, mille käive on üle 50 miljoni euro – olenemata nende peakorteri asukohast. Kas see on uue ELi maksupoliitika algus?
Euroopa Komisjoni ettepanekud ei ole üllatavad – küll aga põhjendus, millega neid esitatakse. Need näitavad usalduse juriidilist rikkumist, kuna komisjonil puudub selleks õiguslik alus.
Mis te arvate, mis on nende uute maksuplaanide sügavam taust?
Komisjon ei pea end mitte ainult aluslepingute kaitsjaks, vaid üha enam ka integratsiooni edendajaks. See laiendab pidevalt ELi vastutust – isegi ilma vastava lepingulise aluseta. Viimane samm: ühiste kaitsekulutuste ja -programmide rahastamine uute EL-i maksude kaudu.
Kas selliste meetmete jaoks on olemas õiguslik alus?
Ei. ELi ülesanded on aluslepingus ammendavalt reguleeritud. Komisjonil puudub mandaat seda oma äranägemise järgi laiendada – näiteks argumendiga: „Meil on ränne, meil on Ukraina, meil on vaja rohkem raha.“
Kas see on katse luua tagaukse kaudu mingisugust rahvusülest keskset riiki?
Jah. Selle taga ei peitu midagi muud kui tekkiva keskriigi raudne käsi. Tehnokraatlik administratsioon, mis ei ole tegelikult kellegi ees aruandekohustuslik – ei riikide parlamentide ega ka täielikult Euroopa Parlamendi ees.
Komisjon soovib nüüd tulu teenida nn omavahendite, näiteks tubaka- ja plastmaksude kaudu. Kas see on seaduslik?
EL-il puudub maksusuveräänsus. Ta ei pruugi makse koguda. Samuti võib see kehtestada muid makse ainult kõigi liikmesriikide ühehäälse nõusoleku korral. Ja siin tulebki mängu Austria – täpselt nagu Saksamaa kui suurim netopanustaja. Riigid peavad sellele vastu hakkama.
Kuidas komisjon üritab seda nõusoleku põhimõtet eirata?
Ta tahab piire ületada – näiteks kindlustada endale osa riiklikest tarbimismaksudest ilma oma maksusuveräänsust omamata. See on tüüpiline trikk – juriidiliselt küsitav, poliitiliselt kuritahtlik.
Kas sellised meetmed nagu plast- või elektroonikajäätmete maks on keskkonnapoliitika seisukohast vähemalt mõistlikud?
Võib-olla küll – aga need kuuluvad selgelt riigi pädevusse. Kui Brüssel siia sekkub, rikub see liikmesriikide maksusuveräänsust. See kehtib ka Hiinast imporditavate saadetiste pakitasude kohta.
Kas siin püütakse ellu viia protektsionistlikku tegevuskava?
Loomulikult. Komisjon kasutab argumente nagu kliimakaitse või õiglus, aga teda huvitab ainult tulu. Protektsionism kuulutatakse sissetulekuallikaks.
Aga kuidas on lood uue EL-i võlaga? Kas Brüssel ootab juba teist koroonafondi?
Komisjon ei saa praegu uusi võlgu võtta – Saksamaa on selgelt öelnud ei, sealhulgas Friedrich Merz. Loodetavasti jääbki nii. Kuid komisjon käitub nii, nagu oleks uus võlapakett juba ammu otsustatud.
Miks Brüssel uute maksude kehtestamisega nii kiirustab?
Üks põhjus võib olla see, et Koroonafondi 800 miljardit eurot ei maksta täielikult välja – puuduvad sobivad projektid. Ja keegi ei tea täpselt, kuidas neile hüvitist makstakse. Seetõttu otsitakse uusi sissetulekuallikaid – kas ebaseaduslikke või puhtalt omakasupüüdlikke.
Mis oleks tagajärg, kui seda arengut ei peatataks?
Siis kogeme tammi purunemist. Komisjon määratleb oma ülesanded – ja samal ajal ka oma rahalised vajadused. See oleks algus EL-ile, mis rahastab ennast ise omaenda võimu abil – ilma liikmesriikide kontrollita.
Mis siis EL-i föderaalsest iseloomust alles jääb?
Mitte midagi. See ei oleks enam riikide liit, vaid riik, millel on oma tulude ja kulude autonoomia. Tsentraliseeritud struktuur, mis ulatub lepingulisest raamistikust kaugemale.
Kas see ohtlik areng mõjutab ka teisi institutsioone?
Jah, näiteks Euroopa Parlament – ülemõõduline aparaat miljardi euro suuruse eelarvega. Või ELi välisteenistus – diplomaatiline variaparaat, mis aluslepingu kohaselt ei tohikski eksisteerida.
Mida tähendab kavandatud maks konkreetselt ettevõtete jaoks?
Idee kehtestada ELi maks kõigile ettevõtetele, mille käive on üle 50 miljoni euro, on äärmiselt ohtlik. Viini ja Berliini kaubanduskojad seda ei aktsepteeri. Eriti praegu, majandusliku nõrkuse faasis, on need täiesti valed signaalid.
Mis teie arvates komisjoni selles küsimuses tegelikult ajendab?
Sellel komisjonil on ainult üks eesmärk: rohkem raha. Ta tahab selle ära võtta neilt, kes piisavalt valjult ei protesteeri – ja seejärel ümber jagada. Ma nimetan seda marsiks ELi maksutürannia poole.
Kas seda arengut on veel võimalik peatada?
Liikmesriigid – ja muul juhul ainult konstitutsioonikohtud. Komisjon ei ole enam aluslepingute kaitsja – temast on saanud aluslepingute vastane vandenõulane. Sellest sai vandenõu kodanike ja ettevõtete vastu.