Jõhker paljudest ühiskonnagruppidest üle sõitmine ei saa olla meie seaduste kujundamise tööriist.
Tõesti – aitab selles vägivaldses suhtes olemisest!
Viimasel ajal on olnud palju juttu nn nõusolekuseadusest, millega püütakse ennetada vägivalda. Põhjustatakse aga rohkem segadust, kui lugeda erinevate juristide hinnanguid seaduseelnõule. Mis aga paneb kulmu kergitama, on see, millise õhinaga ajab valitsus taga jah-sõna ja selget nõusolekut inimeste omavahelises, väga isiklikku sfääri puudutavas küsimuses. Ei küsi aga ise nõusolekut peaaegu üheski asjas, mida ta nendelesamadele inimestele oma tegevusega peale surub, kirjutab kolumnist Maarja Vaino.
Meenutame, mis on kirjas nõusolekuseaduse eelnõus:
«Nõusolekut saab väljendada sõnaliselt, kehakeeles või muul viisil. Kuni nõusoleku väljendamiseni loetakse, et see puudub ja seda ei saa eeldada, see tähendab, et vaikimine ei ole nõusolek. Kuni üks osapool ei ole nõusolekut väljendanud, on teise osapoole asi välja selgitada, kas nõusolek on või mitte. Nõusolek peab olema antud vaba tahte tulemusena.»
Nüüd paigutame selle teise, valitsuse ja rahva omavahelise suhte konteksti. Millisele meie elu muutvale seadusele, otsusele, määrusele viimati nõusolekut küsiti? Pidades silmas seda, et nõusolekut ei saa automaatselt eeldada – eelnõu ütleb siin ju selgelt, et vaikimine ei ole nõusolek.
Vaatame viimase aja uudiseid. Praegu on kuum teema uus jäätmeseadus, mis ettevõtjate sõnul on järjekordne kobarkäkk, kus ei ole arvestatud ettevõtjate hinnangu ega praktikaga. Nõusolekut ei ole neilt ammugi küsitud.
Kui valitsus tahab, et seksuaalkuritegude puhul mindaks jõu- ja sunnipõhiselt käsitluselt üle nõusolekupõhisele, siis oleks ülim aeg teha sama riigi juhtimisel.
Järgmine päevakorral olev muudatus puudutab õpetajate karjäärimudelit, mille suhtes on paarkümmend haridusega seotud organisatsiooni, õpilaste esindusliidust koolijuhtide, õpetajate ja hariduskogudeni välja, kriitilised ja leiavad, et niisugusel kujul ei peaks seadusemuudatust vastu võtma. Kui see pole nõusoleku mitteandmine, siis mis see on? Ometi seadus võeti vastu, nagu ei puudutaks see üldse neid, kelle elu ja tööd see otseselt mõjutab.
Edasi näiteks metsaseaduse ümber käivad vaidlused. Järjekordne eelnõu, kus on küsitud arvamusi, aga välja tuldud seaduseelnõuga, mis saadud ettepanekute ning laiema vaatega ei arvesta. Juristid võivad küll kirjutada, et «kavandatav sisaldab õiguslikke vastuolusid, mis ohustavad Eesti looduskaitseväärtusi, suurendavad halduskoormust ja võivad viia rahvusvaheliste kohustuste rikkumiseni», aga nende mittenõustumist lihtsalt ei arvestata.
Toome veel ühe näite. Kõiki eestlasi puudutav kliimakindla majanduse ehk niinimetatud kliimaseadus, mis nõuab inimeste taskust järgnevatel aastatel üüratuid summasid, et ellu viia valitsuse poolt läbimõtlematult antud lubadus muuta Eesti kliimaneutraalseks. Kas rahvalt küsiti selleks hulluseks mingisugustki nõusolekut?
Küsitud ei ole veel paljusid asju. Ei hakka siin rääkima automaksust ega teistest «maksumuudatustest», sisserände kvoodi tõstmisest ja paljust muust Eesti elu otseselt mõjutavast. Kõik need otsused sünnivad kabinetivaikuses, parimal juhul mingisuguse näivkaasamise abil, kus tegelikult sisulist arvestamist ettepanekutega ei toimu. Ning vormistatakse külma kõhuga riigikogus. Ning ei ole mõtet öelda, et kõigeks selleks saadi mandaat valimistel, sest esiteks tunnistas ju eelmine peaminister ausalt, et enne valimisi oma plaane ei paljastatud, sest siis ei oleks ju nende poolt hääletatud. See on tõestuse leidnud – valitsusparteisid toetab 12–15 protsenti inimesi. Küsitluste õigsust kinnitasid omavalitsuste valimised. Kui aus olla, siis tähendab see ju täiesti ühemõtteliselt, et selle valitsuse jätkamisega ei olda nõus! Aga kas keegi küsib?
Ma ei ole üldiselt olnud rahvahääletuste toetaja, sest nendega võib kaasneda palju lisaküsimusi, ja kindlasti ei peaks rahvahääletusi korraldama iga seadusemuudatuse puhul. Vähemalt juhul, kui valitsusel on piisavalt empaatiavõimet oma rahva suhtes. Viimased aastad on aga selgelt näidanud, et just empaatiat oma inimeste vastu Toompea seltskonnal ei ole. Sellest kõnelevad näiteks toetuste äravõtmised kõige nõrgematelt (paljulapselised pered) või vaikiv poliitika «vähendada» puudega inimeste arvu puude määramata jätmise või raskusastme madalamaks määramise kaudu (mis toob riigile kokkuhoidu, aga jätab niigi raskes seisus inimesed abita), samuti avaliku arvamuse ja ekspertide seisukohtade järjekindel ignoreerimine, eitavast suhtumisest opositsiooni rääkimata.
Kui see pole mentaalne, finantsiline, kultuuriline, moraalne vägistamine, siis ilmselge väärkohtlemine on see kindlasti!
Järjest surutakse läbi seadusi ja teemasid, millele avalik arvamus on pigem vastu. Kuuldavasti on plaanis vaatamata suurele vastuseisule avalikkuse poolt vormistada ka vaenukõneseadus. Siis vist ei peagi enam midagi küsima, saab mittenõustumise lihtsalt vaenukõnena vormistada?
Tahaksin nüüd siinkohal selgelt öelda: ma ei ole sellise kohtlemisega nõus! Kui see pole kodaniku (mentaalne, finantsiline, kultuuriline, moraalne) vägistamine, siis ilmselge väärkohtlemine on see kindlasti!
Kui valitsus tahab, et seksuaalkuritegude puhul mindaks jõu- ja sunnipõhiselt käsitluselt üle nõusolekupõhisele käsitlusele, siis oleks ülim aeg hakata rakendama sama käitumismudelit riigi juhtimisel. Nagu kirjutasid siinsamas Postimehes (7. novembril) juristid nõusolekuseaduse kohta: «Karistusõigus ei saa olla ühiskondlike hoiakute kujundamise tööriist.»
Samamoodi ei saa jõhker paljude ühiskonnagruppide – ettevõtjate, perede, looduskaitsjate, õpetajate, rahvusmeelsete inimeste jne, jne – arvamusest ja hoiakutest üle sõitmine olla meie seaduste ja seisukohtade kujundamise tööriist.
Tõesti – aitab selles vägivaldses suhtes olemisest!