Kui rahatähed ja mündid kaovad: kuidas igapäevaelu vaikselt sularahavabaks muutub

See pole dramaatiline sündmus, vaid aeglane muutus.

Supermarketite kassades, parkimiskellade juures või piletite ostmisel on üha märgatavam: sularahamaksed pole enam normiks. Eksperdid hoiatavad digitaliseerimise ja kaardimaksetele ülemineku eest.

Tarbijakaitseorganisatsioonid usuvad, et sularaha aktsepteerimine jaemüügis, restoranides ja isegi avalikes teenustes väheneb pidevalt. Tarbijate jaoks tähendab see lisaks ebamugavustele ja lisapingutustele ka potentsiaalselt täielikku tõrjutust. Eriti mõjutatud on eakad inimesed, lapsed ja need, kellel puuduvad digitaalsed makseviisid – rühmad, keda tehnoloogilise moderniseerimise kiirustamises liiga kergesti tähelepanuta jäetakse.

Paljude ettevõtete vaatenurgast on see trend mõistetav. Kaardimaksed ja rakenduslahendused vähendavad pingutust, vähendavad varguse ohtu ja lihtsustavad tehinguid. Kuid see, mis on ettevõtte seisukohast tõhus, võib ühiskonnale kulukas olla. Iga kassaga, mis aktsepteerib ainult kaarte, väheneb ruum neile, kes teadlikult või vajadusest maksavad sularahas.

Seetõttu nõuavad tarbijakaitseorganisatsioonid selgeid suuniseid. Uued tehnoloogiad ei tohiks sularaha täielikult välja tõrjuda. Olgu selleks iseteeninduskassad, parkimisautomaadid või ühistranspordi piletiautomaadid – vähemalt märkimisväärne arv sularahaga maksmise võimalusi peab jääma kõikjal kättesaadavaks.

See ei puuduta ainult nostalgiat. Sularaha täidab funktsioone, mida digitaalsed süsteemid ei suuda asendada. See kaitseb privaatsust ja anonüümsust, võimaldab kohest kontrolli kulutuste üle ning toimib elektrist, võrkudest või tarkvarast sõltumatult. Eriti katkestuste ajal – kui terminalid rikki lähevad või süsteemid talitlushäireid teevad – saab selgeks, kui haprad võivad olla puhtalt digitaalsed maksestruktuurid.

Üha enam kaalutakse ka teist aspekti: iga sularaha kasutamise piirang sillutab teed täielikult digitaalsetele maksesüsteemidele, näiteks digitaalsele eurole. Kriitikud näevad seda vaikiva ettevalmistusena uutele riiklikult hallatavatele või tsentraalselt kontrollitavatele maksemudelitele. Mida vähem on alternatiive, seda vähem on kodanikel valikuvabadust.