Valikuid on Kaalepi sõnul sisuliselt kaks. Väikeriigid kas hoiavad regionaalselt kokku ja seisavad ühiselt oma eksistentsiaalsete huvide eest – või allutavad end mõne suurriigi mõjusfäärile, lootes protektoraadile.
Kaalep esitab minu arust küllaltki veenvaid argumente, miks selline väikeriigi-poolne suurriigi julgeolekugarantiidest peaaegu eksklusiivne sõltumine on pikemas plaanis kõike muud kui hea idee.
Tema pakutav lahendus seisneb ennekõike osalemises Intermariumis e. Ida-Euroopa ja Kesk-Euroopa riikide julgeolekupoliitilises koostööraamistikus.
-- -- --
Nö probleemipüstituse osas ma olen Kaalepiga täiesti nõus ja tegelikult lahenduse olemuse osas samuti. Vaidleks võibolla vaid detailide ja teatud rõhuasetustega.
Minu meelest ei ole vaid kaks nö mustvalget lahendust, vaid pigem kaks üldist suunda. Kas mainitud:
A) SUURRIIGI antud JULGEOLEKUGARANTII, mis olemuselt tõepoolest on ju seda rohkem protektoraat, mida tõsiseltvõetavam garantii on ja tähendab automaatselt ka kohe valusaid kompromisse suveräänsuse osas. Eesti on seda tegelikult juba tunda saanud, me lihtsalt hoidume rangelt sellest avalikult rääkimast. Eesti on juba pidanud mitu korda tegema võrdlemisi ebamugavaid valikuid näiteks nn. "väärtuste" osas, olles kohati sunnitud kohandama meie enda poliitikat vastavalt meie suurliitlase parajasti ametis olevale poliitilisele võimule ja selle agendadele.
B) REGIONAALNE JULGEOLEKUKOOSTÖÖ koos sõjalise enesekaitse paradigma muutusega.
- Esmalt regionaalsest julgeolekukoostööst. Intermarium on selleks üls võimalus, kuid mitte ainus. Kas parim formaat meie seisukohast - see on hetkel küsimus.
Eesti vaatest oleks võimalik Intermarium siiski suhteliselt laiapindne julgeolekupoliitiline ühendus, mis võib hõlmata ligikaudu poolt Euroopast ning ühendada riike, mille pindala, asukoht ja rahvaarv võivad liikmeti üpris palju üksteisest erineda. See sisaldab endas ennekõike liidu kõige väiksemate liikmete jaoks ridamisi võimalikke riske.
Näiteks on elu näidanud, et
- Ida-Euroopa ja kesk-Euroopa riikide ohutunnetus Venemaa osas võib erineda üpris märkimisväärselt (Ungari, Slovakkia). See on mõistetav - Balti riigid jagavad Venemaaga piiri - Kesk-Euroopa riigid nagu Slovakkia või Ungari aga mitte.
- Ka paiknevad Kesk-Euroopa riigid Venemaa potentsiaalsest mõjusfäärist hetkel võrdlemisi ohutus kauguses - erinevalt ennekõike Balti riikidest, Ukrainast ja Poolast.
- Mõni riik potentsiaalsest Intermariumist - ennekõike Ukraina ja Poola - on täna Euroopa mõistes sõjalised suurjõud ning Intermariumi raames oleksid ka suured riigid. See omakorda aga tähendaks, et Intermariumi poliitilises ühistegevuses oleksid nende riikide julgeolekuhuvid tõenäoliselt prioriteetsemad, samuti oleks nende riikide sõnal paljuu suurem (tõenäoliselt otsustav) kaal. See tooksa kiirelt kaasa olukorra, kus Eesti- või Läti võib ka regionaalses julgeolekublokis jääda sõltuvusse mõne teise nö suurjõu antavast julgeolekugarantiist, mis võib kiiresti viia sinnasamasse kuhu kellegi protektoraadi alla kuulumine.
- Lõpuks tekiks ilmselt NATO-ga sarnane probleemistik ka siis kui Venemaa otsustaks kedagi bloki liikmetest rünnata - et testida bloki koostööd ning seda võimalusel lõhkuda. On küsitav, kas näiteks Kesk-Euroopa riigid oleksid nõus kulutama oma sõjalisi vahendeid, inimelusid ja raha selleks, et tõrjuda rünnakut näiteks Eesti või Läti vastu. Kuna sõjalise kallaletungi tõenäosus just Baltikumi vastu ning seejärel Poola või Soome vastu on kõige kõrgem, ületades kordades ülejäänud rünnakutõenäosust ülejäänud potentsiaalsete liikmesriikide vastu, siis tekiksid tõenäoliselt probleemid juba sellise bloki moodustamise algfaasis.
Mulle näiks loogilisem selliste riikide regionaalne sõjaline liit, kelle julgeolek sõltub naabritest vahetult, mis sõja korral ei jäta neile palju valikut. Teine loogika, mida toetab tugevalt nii NATO- kui EU-kammaijaa - on: mida väiksem liit, seda tõenäolisemalt hakkaks see päriselt ka rünnaku korral tööle. Seda nii otsuse tasandil, ülesehituse võimalikkuse mõttes kui ka tegeliku logistilise integratsiooni realistlikkuse mõttes.
Selline liit saab olla minu meelest vaid üks - ja see on kolme Balti riigi julgeolekukoostöö. Missugune võiks olla selle mudel, peaks olema meie sõjaväevaldkonna tippstrateegide välja mõelda. Ilmselt pole asi kaugeltki nii lihtne, et loogem lihtsalt ühine mingi sõjaline struktuur a la armee, igas riigis on sõjaaja koosseisu kokku vähemalt üks korpus (või Leedul kaks) ja paneme aga asja käima. See tundub juba eos probleemide pundar ja vaevalt et selline asi kuigivõrd töötaks. Sõja korral on ikka igaühel oma särk kõige lähemal ja oma maa on kõige ilusam, oma lapsed kõige kallimad jne.
Samas on teatud väeliigid, mida Baltikumi raames oleks minu arust küll mõistlik või isegi ainuvõimalik pigem omada ühiselt või kuidagi riikideüleselt. Kui õnnestuks kuidagi kolme Balti riigi riigikaitse senisest dünaamilisemalt omavahel siduda ja leida naabritega ühine keel ses osas, kuidas võimaliku ründe korral ühe liikmesriigi vastu kollektiivselt kaitsta, siis oleks võimalik realistlikult hakata pidama ka plaani tulevikus selle koostöö laiendamisest koostööle Poolaga ja võibolla Soomega. Kuid esmalt tuleks alustada neist, kellega me oleme peaaegu identses olukorras nii asukoha, ohutaseme kui ensekaitsevõime osas.
TEINE ja sama oluline osa regionaalses enesekaitses on aga kõigi kolme Balti riigi sõjalise enesekaitse paradigma muutus. Kõigil kolmel riigil tuleks kiires korras mõista, et akuutne kallaletungioht Venemaa suunalt ei kao lähikümnenditel arvatavasti mitte kuhugi. Seega tuleks omaks võtta Iisraeli julgeolekudoktriin, et julgeolek on pikk ja pidev protsess. See tähendab, et kõik kolm riiki peaksid kiires korras muutma sõjanduse riigi üheks keskseks prioriteediks - kehtestades ilma eranditeta kohustusliku sõjavälise väljaõppe KÕIKIDELE kodanikele. Nii meestele kui naistele. Meestele ennekõike sõjaline väljaõpe koos sõjalise erialaga. Naistele pigem suunitlusega tsiviilkaitseväljaõppele ja tsiviilkaitse-eriala. Neile, kes sõjalisest väljaõppest keelduvad - tagalateenistus (ehitus, inseneeria jne.) koos sellega seotud erialaga. Koolidesse tuleks aga tagasi tuua isamaaline kasvatus ning tähtsustada kaudselt riigikaitset toetavate noorteorganisatsioonide tööd - selliste, mis õpetavad ellujäämisoskusi, orienteerumist, leidlikkust, erinevaid loodusega seotud oskusi, aga ka ajajuhtimist, inimeste juhtimist, operatiivplaneerimist jms.
Samuti peaks riik võtma lõpuks jalad kõhu alt välja ja looma soodsa keskkonna sõjatööstuse arenguks - s.t. soodsamat maksu- ja ettevõtluskeskkonda, soodsamat energiat, oluliselt vähem bürokraatiat. Ilma tugeva ja toimiva sõjatööstuseta ei ole eduka sõja pidamine realistlik ka siis, kui kolm Balti riiki peaksid sõjalise koostöö osas mingi ime läbi kokkuleppele jõudma.
Riigi kodanikel tuleks anda endale aru, et lähema 10 aasta jooksul peaks igal aastal olema riigikaitsekulude osakaal riigieelarvest mitte 3, 4 või 5, vaid pigem 7-8%. Ja seda mitte sellise kulutamise juures nagu ka täna, kus märkimisväärne osa neist 5% pannakse ikkagi hakkama igasugu suhtekorraldajate ja peiarite peale. Vaid pigem tuleks arvestada põhiliste kuluridadena hankeid (eelistatult kodumaisest sõjatööstusest) ja tellimusi, samuti investeeringuid ja investeerimistoetusi.
Kolm Balti riiki on puht idee tasandil tõenäoliselt võimelised kolme Balti riigi territooriumit sõjalise rünnaku eest kaitsma. Aga selle üheks eelduseks oleks paindlik ja dünaamiline omavaheline koostöö, et riikide valduses olevat sõjalist ressurssi - eriti kõrgtehnoloogilist või raskerelvastust - saaks vähemalt osaliselt kasutada vajadusel ühiseks kaitseks. Samuti eeldab see, et kõik kolm riiki on valmis välja panema kokku ca 400 000 meest välja õpetatud ja varustatud sõjaväge koos kõigi vajalike relvaliikidega, et sellise ulatusega territooriumi kaitsta.
https://arvamus.postimees.ee/8390866/ruuben-kaalep-sandra-laur-eksib-ainsad-liitlased-kelle-peale-saame-pariselt-loota-asuvad-siinsamas