Iraani Islamivabariik seisab silmitsi ühe tõsiseima kriisiga oma ajaloos. Detsembri lõpust saadik kümnetes linnades ja provintsides levinud protestid peegeldavad sügavat majanduslikku ja sotsiaalset kurnatust. Need on taasavanud arutelu – nii Iraanis kui ka väljaspool – selle üle, kas režiim suudab ellu jääda ja kas see on võimeline langema ilma, et riik kodusõtta langeks.
Erinevalt varasematest protestilainetest toob praegune rahutus korraga kokku mitu survet: kokkuvarisemise äärel olev majandus, surve all olevad julgeolekujõud, pidev välismaine surve ja esimest korda aastate jooksul avatud konkurents opositsioonitegelaste vahel, kes positsioneerivad end võimaliku võimuvaakumi jaoks.
Protestid on nüüdseks kinnitust leidnud vähemalt 17-s Iraani 31 provintsist, sealhulgas piirkondades, mida on pikka aega peetud režiimile lojaalseks, näiteks Qomis ja Mashhadis. See eristab praeguseid rahutusi 2009. aasta protestidest või neist, mis järgnesid Mahsa Amini surmale 2022. aastal. Rahulolematus ei piirdu enam ainult suurlinnade või nooremate iraanlastega; see on jõudnud elanikkonna osadeni, mis moodustasid kunagi režiimi põhitoe.
Praegu jäävad julgeolekujõud lojaalseks. Kuid karmimad repressioonid kujutavad endast riske ka režiimile endale. Pidev vägivallatsükkel võib vallandada ülejookse ja nõrgestada distsipliini politseis ja paramilitaarsetes üksustes, mis on juba niigi suure rahalise surve all.
Samal ajal kasvavad pinged väljaspool Iraani piire. Iisrael näeb Iraani režiimi otsese ohuna mitte ainult oma tuumaambitsioonide, vaid ka relvastatud rühmituste võrgustiku tõttu, mida Teheran toetab kogu Lähis-Idas. Ka Ameerika Ühendriigid on Trumpi administratsiooni ajal oma seisukohta karmistanud, käsitledes Iraani süsteemi üha enam kui sellist, mis võib olla oma lõpu lähedal.
Senaator Lindsey Grahami hoiatused, et Iraani juhid maksavad repressioonide jätkumise eest oma eluga, on diplomaatilistes ja julgeolekuringkondades tõsiselt võetud. Luurehinnangud viitavad tuttavale strateegiale: majanduslik surve, diplomaatiline isolatsioon, meedia toetus opositsioonitegelastele ja varjatud pingutused rahutuste elus hoidmiseks.
Seda survet tugevdab USA suurenenud sõjaline seire Pärsia lahes ja Hormuzi väinas, sealhulgas täiustatud luurelennukid ja mereväe vahendid. Washington jälgib arenguid tähelepanelikult ja valmistub eskaleerumise ohuks.
Režiimi nõrkus on taaselustanud vana küsimuse: kes võiks Iraani juhtida, kui Islamivabariik langeb? Viimastel nädalatel on USA meedia pööranud taas tähelepanu viimase šahhi pojale Reza Pahlavile. Ta on öelnud, et on valmis Iraani naasma ja aitama juhtida üleminekut, esitledes end mitte tulevase valitsejana, vaid ajutise tegelasena, kes juhib demokraatlikku protsessi.
Pahlavit toetavad lääne poliitilised ja äriringkonnad, aga ka Iraani diasporaa, peamiselt seetõttu, et teda peetakse stabiilsuse ja majanduse taasavamise sümboliks. Tema peamine probleem on pigem praktiline kui sümboolne: tal puudub Iraanis tugev poliitiline organisatsioon ja tema toetus kohapeal on ebaselge.
Temaga seisab silmitsi Maryam Rajavi juhitud Iraani Riiklik Vastupanunõukogu (NCRI). Rühmitusel on organiseeritud võrgustik, kohalolek nii Iraanis kui ka välismaal ning aastatepikkune kogemus lääne valitsuste lobitöös. See on pälvinud toetuse poliitilistelt tegelastelt Euroopas ja Ameerika Ühendriikides, sealhulgas endise asepresidendi Mike Pence'i käest.
Lihtsamalt öeldes pakub Pahlavi tuntust ja rahvusvahelist head tahet, samas kui Rajavi toob kaasa organiseerituse ja pühendunud aktivistide baasi. Nende rivaalitsemine viitab sellele, et isegi režiimi kokkuvarisemine ei otsusta automaatselt, kes järgmisena võimule tuleb.
Nafta, energia ja strateegilised panused
Energiapoliitika lisab veel ühe riskikihi. Washingtoni hiljutist sammu Venezuela nafta kättesaadavuse tagamiseks peetakse laialdaselt ettevaatusabinõuna, mille eesmärk on kaitsta ülemaailmset varustust, kui konflikt Iraaniga häirib laevandust läbi Hormuzi väina.
Hoiatused, nagu näiteks Austraalia saatkonna üleskutse oma kodanikele Iraanist lahkuda, tugevdavad tunnet, et lääneriikide valitsused valmistuvad võimalikuks kiireks ebastabiilsuseks.
Iraan seisab nüüd ohtlikus pöördepunktis. Režiim on endiselt olukorras võimul, kuid selle võime taastada kord ilma kasvava poliitilise ja inimliku hinda maksmata kahaneb. Põhiküsimus ei ole enam see, kas süsteem on nõrgenenud, vaid see, kas sellel on endiselt piisavalt ühtekuuluvust – ja aega –, et ellu jääda selle üle, mis võib eesootav olla.
Kuigi ametlikult on Iraanis 99% inimestest šiiamoslemid, siis tegelikult ei järgi väga suur osa rahvastikust islamit aktiivselt – uuringute järgi identifitseerib end praktiseeriva moslemina vaid umbes kolmandik. Iraani põlisasukad on pärslased, kes moodustavad üle 65% elanikkonnast.
1979. aastal toimus Iraanis islamirevolutsioon, millega muudeti konstitutsiooniline monarhia (šahh Mohammad Reza Pahlavi) islami vabariigiks ajatolla Ruhollah Khomeini juhtimisel. Sellega lõpetati ligi 2600 aastat kestnud iraanlaste kuningavõim.
Pärsia rahva päritolu on tänini täpselt selgitamata. Oletatakse, et pärslased jõudsid Iraani mägismaale 2. aastatuhandel eKr suurema Iraani rahvaste rändega, teiste seas koos meedlaste ja baktrialastega.
Viimased 47 aastat on Iraani valitsenud islamivabariik. Suur osa iraanlastest (eriti noored ja linnarahvas) on režiimivastased, sekulaarsed ja toetavad monarhia taastamist Reza Pahlavi juhtimisel, kes on Iraani sahhi Mohammad Reza Pahlavi vanim poeg. Loosungid "Long Live the King" ja toetus Pahlavile on praegustest protestides väga levinud.
Mida suurem osa iraanlastest praegu tegelikult soovivad ja nõuavad?
Panen siia ühe iraanlase videopostituse transkriptsiooni:
„Lugupeetud president Trump, tahan teid tänada kõigi iraanlaste nimel, kes praegu meie vabaduse eest võitlevad. Ükski president USA ajaloos pole meid nii toetanud kui teie. Samuti tahan tänada teid, Elon, Khamenei täieliku hävitamise eest X-is. Me läbime nendel päevadel palju, inimesed surevad, inimesi arreteeritakse, aga see annab meile kõigile kõvasti jõudu. Tervitust prints Reza Pahlavit ja loodan teid kodumaal näha. Elagu kuningas.“
Ja mida kirjutab meie ERR 06.01.2026:
"Viimased meeleavaldused kõigutavad nüüd islamirežiimi stabiilsust ja Iraani vaenlased jälgivad olukorda tähelepanelikult. Paljud iraanlased kardavad, et Iisrael võib taas riiki rünnata. USA president Donald Trump aga hoiatas, et Ühendriigid on relvil ja valmis tegutsema, kui Iraani režiim peaks protestijaid tapma."
Tegelikult ei ole paljude protestijate ja opositsionääride jaoks ei USA ega Iisrael "vaenlased", vaid liitlased võitluses režiimi vastu.
Ja veidi küüniline on nimetada USA-d ja Iisraeli Iraani vaenlasteks. Nad on pigem islamivabariigi vaenlased, mis okupeerib juba pea pool sajandit iraanlasi.
Ma usun, et Ukraina võitlus Venemaa vastu on üheks peamiseks suureks katalüsaatoriks pärslaste vaikses kasvavas vastasseisus nii islami kui mullade võimuga.
Iraani pärslased üldjuhul sümpatiseerivad ukrainlastele, sageli näeb nende diasporaa meeleavaldustel isegi Ukraina lippe, nii sürrealistlik kui see ei tundu.
Ukrainlaste väga kiire, radikaalne ja otsustav konsolideerumine rahvuslikul pinnal - mida keegi muide ei oodanud - nendega justkui sarnast keelt rääkivasse ja osaliselt sarnast minevikku jagavasse Venemaasse näitas Iraani põlisasukatele, et rahvuslike atribuutide järjepidevus ei pruugi olla rahvusliku kokkukuuluvustunde vältimatu eeltingimus. Isegi kui need atribuudid on õnnestunud kas ajutiselt maha suruda või on osa rahvast ise neist mingil põhjusel aja jooksul osaliselt loobunud, siis rahvus kui kokkukuuluvustunde baasalus ei ole ise kuhugi kadunud.
Ukraina rahvuslikku enesemääramisõigust ja suveräänsust kaitsev vastupanu Venemaale on näidanud, et ühine rahvus - ja rahvuslik kokkukuuluvustunne on tegelikult reaalset kaalu omav jõuõlg, ühise energia ja motivatsiooni allikas. See kõik tõstab kindlasti nii pärslaste usku sellesse, et pärslaste Iraan on tegelikult realistlikult võimalik kui mõjub neile inspiratsioonina ka Pärsia asja senisest aktiivsemalt ajada.
Ma prognoosiks siin lähiajal pärslaste rahvusluse uut, jõulist tulekut. Ilmselt on tegu Iraani võimupöörde algusega, aga missuguseks see protsess kujuneb - elu näitab.
Ukrainlaste vastupanu Venemaale on minu meelest väga kiiresti omandamas 21. sajandi maailmapoliitikas teatud mõttes keskset rolli, kujunedes rahvusluse ja rahvusliku poliitika järgmise potentsiaalse tõusu keskseks tegijaks. See, mida Ukraina on teinud/tegemas, on ikka suhteliselt fenomenaalne. Ma ei pea silmas vaid vastupanu Vene armeele, vaid just rahva rahvuslikul pinnal konsolideerimist ja sellega seotud jõulisi poliitilisi otsuseid - range rahvuslik keelepoliitika, Vene kiriku kiire välistamine riigi poliitelust ja asendamine Ukraina õigeusu kirikuga, kodumaise sõjatööstuse arvestatav tõus, kultuuriline paradigmamuutus, mis on toonud Ukrainasse erakordselt üksmeelse, mõõdukalt parempoolse, kuid siiski väga patriootliku ja kompromissitu rahvusluse jne.
Muidugi on Ukraina seisukohalt oluline saada jagu ka korruptsioonist ja seejärel juba seista vastu kiirelt kasvavatele Lääne välismõjudele - olgu siin jutt EU-st, USA-st, globaalsetest välismõjudest vms. See saab olema neile uus võitlus. Praegu aga tundub, et ukrainlased on tänu laialt levinud uusrahvuslikule mõtteviisile selleks kõigeks palju paremini valmis kui eestlased olid 30 aastat tagasi.
Järgmine suur vastane Ukraina riigile saab olema kiiresti kasvama hakkav avalik sektor ehk bürokraatiamasin, mis on ilmselt korrptsiooni üks vorme. Aga need on kõik juba järgmised lahingud.