Juba veebruaris on vallavalitsusel plaanis tuua volikogu ette Vihtra–Rahnoja tuuleenergeetika detailplaneering (DP), mis eelmisel aastal "pausile" pandi, et tekkinud küsimused saaksid ammendavad vastused. Mais ootab järge kogu valda hõlmav eriplaneering (EP) ja selle kehtestamine.
Volikogu uue koosseisu jaoks on ajakava armutu, kuid kiirustamine ei tohi tulla kvaliteedi ega läbipaistvuse arvelt. Täna, vaadates pooleliolevaid menetlusi, peame küsima: kas meil on piisavalt objektiivset infot või tugineme vaid arendajate nägemusele?
Segadus töökorralduse ja teekaardiga
Volikogu esimees Andres Metsoja allkirjastas detsembris käskkirja, mille eesmärk oli luua selgus: moodustada juhtgrupp, laiapõhjaline töörühm ning koostada valla "taastuvenergeetika teekaart". Paberil on plaan õige - teekaart peab olema strateegiline tööriist, mis loob tervikpildi ja aitab volikogul otsustada.
Reaalsuses on protsess praegu selline, et vanker on hobuse ees. Juhtgruppi, mille ülesanne on protsessi koordineerida, ei ole tänaseni komplekteeritud ega kokku kutsutud. Samal ajal on kohtumised arendajatega juba alanud: volikogu esimehe juhtnööride kohaselt on toimunud kohtumine arendajaga Utilitas Wind OÜ, järgmisel nädalal on esinejate järjekorras Sunly Wind OÜ ja Metsamaahalduse AS. Kuhu ja mis eesmärgiga seda vankrit suunatakse, selgub ilmselt alles siis kui me sihtkohta jõuame…
Selles, et kohtumised toimuvad enne juhtgrupi moodustamist, on põhimõtteline vastuolu käskkirja loogikaga. Kui teekaart ja juhtgrupi töö valmivad alles pärast veebruari või mai otsuseid, muutuvad need dokumendid sisutuks tagantjärele tarkuseks. Teekaart peab olema otsuse alus, mitte selle järellainetus.
Murettekitav on ka praegune töörühma töövorm. Kohtumised tunduvad olevat üles ehitatud vaid arendajate ärakuulamisele suures ringis ning sisuliseks analüüsiks eriti ruumi ei jää. Tekib olukord, kus volikogu ja komisjonid on pigem passiivne publik kui protsessi suunajad. Arendaja on huvitatud osapool – see on loomulik –, kuid me ei saa langetada pikaajalisi ja olulisi otsuseid vaid ühe poole "müügikõne" põhjal.
Samuti tundub, et volikogu esimees ei pea vajalikuks kaasata protsessi muid osapooli peale arendajate. Kus on sõltumatud eksperdid, teadlased või keskkonnaspetsialistid? Selleks, et me ei laseks endale lihtsalt "pähe määrida" kellegi äriplaani, vajab volikogu tasakaalustatud ja objektiivset vaadet. Ainult arendajate infoväljas viibimine ei ole juhtimine, vaid tellimuse täitmine.
Raha ja riskid: mida me tegelikult võidame või kaotame?
Tuuleenergeetika puhul on muutunud põhiargumendiks raha – "talumistasu" kui rahahädas vaevleva valla päästerõngas. Kui aga vaadata numbreid, selgub, et mingit erilist tulu ei ole tulemas:
Valla tulu ühe tuuliku talumistasust on suurusjärgus 10 000 eurot aastas, mis jagatakse pooleks mõjuala elanikega. Seega, kui rajatakse 10 tuulikut, on laekumine vallaeelarvesse umbes 50 000 eurot aastas - summa kulub marjaks ära, kuid ei muuda suurt pilti.
Valla tegelik püsitulu sõltub aga meie elanike tulumaksust. Lihtne matemaatiline mõtteharjutus näitab: kui elukeskkonna muutumise või kinnisvara hinnalanguse hirmus lahkub vallast kasvõi 20 tööealist inimest (umbes 10 peret), on saamata jääv tulumaks samas suurusjärgus - ca 50 000 eurot. Ehk siis: 20 inimese lahkumine võrdub majanduslikult 10 tuuliku "kasuga".
Statistika on murettekitav: viimase aastaga on Põhja-Pärnumaa elanike arv vähenenud 105 inimese võrra. See tähendab valla maksutulu vähenemist hinnanguliselt 150 000 euro võrra aastas. Kuid kasu siinsele majandusele ei piirdu vaid tulumaksu laekumisega. Siin elavad inimesed toodavad lisandväärtust, tarbivad kohalikke teenuseid ja tooteid ning annavad panuse kohaliku elu jätkumisse. Ametliku statistika järgi on Pärnu maakonnas ühe elaniku panus sisemajanduse kogutoodangusse peaaegu 20 000 eurot aastas. Kas tuulikutest saadav tulu kaalub üles riski, et elukeskkonna muutumine annab täiendava tõuke väljarändeks? Ja seda olukorras, kus vallal täielikult puudub sotsiaal-majanduslik analüüs…
Igasuguste tuluootuste ja suurte lubaduste kõrval on meil olemas juba reaalne kogemus: Sopi-Tootsi tuulepark ei ole seni toonud piirkonda lubatud suurtööstust ega püsivaid töökohti. Kas ei oleks mõistlikum esmalt hinnata ühe suure arenduse tegelik mõju ja lubaduste täitumine, enne kui võtame vallas vastu järgmised mastaapsed otsused?
Lisaks peame arvestama elektrituru olukorraga - alles paar päeva tagasi ilmus Ärilehes artikkel pealkirjaga: „Karm seis tuulikutega. Eesti Energia tuuleparke praegu ei ehita, vaid ostab neid pankrotipesadest.” See on selge signaal Eesti suurimalt energiaettevõttelt, et polegi mõtet midagi ehitada - osta ainult pankrotivara kokku.
Selle kõige taustal ei ole põhjendatud rajada valla otsuseid eeldusele, et tuulepargiarendused toovad automaatselt stabiilse tulu ja “kasu kõigile”. Kui majanduslik olukord muutub, jäävad meile hoopis pikaajalised ruumilised ja sotsiaalsed mõjud – ning neid riske ei tohi otsustamisel maha vaikida.
Lõppsõnaks võib öelda, et kui vald ei ole veel otsustanud, kas ja millistel tingimustel tuuleenergeetikat üldse soovitakse, tuleb see põhimõtteline valik teha enne detailplaneeringu sisulist edasiliikumist. Juhtgrupp tuleb moodustada ja leppida kokku tööplaan, esinejate valiku põhimõtted ning protokollimise kord.
Volikogu vajab enne otsustamist tasakaalustatud infot ja sõltumatut analüüsi, mitte arendajate ettekannete jada.