Majandusteadlane Felbermayr hoiatab bürokraatlike kulude eest, samas kui ettevõtted kardavad ümberpaigutamist ja ekspordi ebasoodsaid tingimusi.
Alates 1. jaanuarist 2026 suhtub EL CBAM-i kliimatariifisse tõsiselt: igaüks, kes impordib terast, tsementi, alumiiniumi, väetist, elektrit või vesinikku, peab iga saadetise puhul tõendama, kui palju CO₂ tootmise käigus õhku paisati – ja hinnatõus põhineb sellel. Ametlikult on selle eesmärk kaitsta Euroopa tööstust "kliimadumpingu" eest – see tähendab odava konkurentsi eest riikidelt, kus kliimaregulatsioonid on leebemad või puuduvad üldse.
Ettevõtete jaoks tähendab see, et praegune aruandlusfaas muutub kohustuslikuks süsteemiks. Kuigi CBAM-sertifikaatide müüki ei oodata enne 2027. aastat (tagasiulatuvalt 2026. aastaks), hakkavad mõjud ilmnema juba 2026. aastal: dokumentatsioon, auditeerimiskohustused, vastutusriskid ja CO₂ kulutegur, mis tuleb tarnelepingutesse ja hindadesse lisada.
Ja juba on selgeks saamas: CBAM-ist ähvardab saada bürokraatlik õudusunenägu.
WIFO direktor Gabriel Felbermayr usub, et eesmärk on õige – aga selle elluviimine on äärmiselt ohtlik, nagu ta rõhutas ka Die Weltile. CO₂ heitkoguste täpne määramine globaalsetes tarneahelates on vaevalt praktiline. Tagajärg: "märkimisväärsed bürokraatlikud kulud".
Ettevõtete jaoks tähendab see lõputut dokumenteerimist, keerulisi arvutusi ja suuri vastutusriske. Need, kes impordivad vahekaupu, näiteks terast või tsementi, satuvad surve alla. Kulud tõusevad, investeeringud muutuvad ebakindlaks ja ümberpaigutamine on reaalne oht.
Teravat kriitikat tuleb ka äriringkondadest. Rainer Kirchdörfer Pereettevõtete Sihtasutusest räägib ebaküpsest süsteemist. Paljud töötlejad on "äärmiselt mures" – ja seda nõrga majanduse keskel.
Hoiatus on selge: CBAM on tööstuspoliitika – mis kujutab endast tohutuid riske Euroopale kui äritegevuse asukohale.
Isegi ELis kasvavad kahtlused. CBAM-i kirjeldatakse nüüd kui "liiga kohmakat" ja ülemäära bürokraatlikku. Ka ELi-ülene äriühing BusinessEurope hoiatab, et süsteem on võtmevaldkondades veel ebaküps – WTO nõuetele vastav lahendus ekspordi küsimusele on ülioluline. Vastasel juhul on oht, et CBAM-ist saab konkurentsieelis, selle asemel et kaitsta Euroopa tööstust.
Tehakse esialgseid kohandusi: 50-tonnise piirangu eesmärk on leevendada väikeimportijate koormust. Süsteemist jäetaks välja umbes 182 000 ettevõtet – peamine koormus jääks suurkorporatsioonidele. Põhiprobleem on aga endiselt lahendamata.
Samal ajal kui import kallineb, jäävad ELi eksportijad maha. Nemad maksavad CO₂ kulusid – nende konkurendid maailmaturul mitte. Seetõttu nõuab Felbermayr eksporditoetusi, kindlasummalisi makse või energiamahukatele tööstusharudele jätkuvalt tasuta sertifikaate.
Brüssel uurib selliseid mudeleid, kuid need on kaubanduspoliitika seisukohast väga riskantsed ja võivad vallandada uusi konflikte.
Suured kaubanduspartnerid nagu Hiina, India ja Brasiilia näevad süsinikutariifi varjatud kaubandustõkkena. Süüdistus: Euroopa surub oma kliimapoliitikat ülejäänud maailmale peale. Vaidlused WTO-s on tulekul.
Kliimatariifi eesmärk on kaitsta Euroopa tööstust. Kuid ilma radikaalse lihtsustamise ja selge ekspordilahenduseta on tõenäoline vastupidine: rohkem bürokraatiat, vähem konkurentsivõimet ja tootmise ümberpaigutamine.