Algklassides heitis mu klassijuhataja mulle ette puudulikku matemaatikaoskust

Mulle jäid silma järgmised numbrid – Eesti vajab 1000 MW ulatuses juhitavat võimsust, kuid see ei ole sugugi mitte see võimsus, mis igapäevaselt elektrit toodab. Vastupidi, see on reserv, mida lülitatakse sisse siis, kui päike ei paista, tuul ei puhu ja konn ei ole piisavalt hapukapsaid söönud, et rohegaasi toota.

Olgu öeldud, et see on ca 50% meie tiputarbimisest umbes kümne aasta pärast.

Artiklis on kirjas, et selle võimsuse rajamine maksab ca 1 000 000 000 €. Siit edasi läheb huvitavaks. Iga-aastane kulu on ca 60 000 000 €. Justkui on kirjas, et see saab olema hind lähiaastatest kuni tsivilisatsiooni väljasuremiseni Maal.

Veidi jääb ka selgusetuks, kas see 60 miljonit eurot katab rajatavate jaamade kapitalikulu või ülalpidamiskulu.

Sest elektrijaam, mille ülesanne on mitte toota, see ilmselt toodangust ära ei majanda.

Olgu. Need on suured numbrid ja mina suurte numbritega majandada ei oska, kuid mulle jäi silma väide, et selle kaudu suureneb keskmise tarbija kulu kuus 2 euro võrra.

Kes on elektritarbija? Elektritarbija on elektrivõrguga liitunud klient. Mina ei tea, kui palju neid Eestis on. Aga ma tean, et kui hulga keskmine korrutada hulga liikmete arvuga ja seda keskmist ei ole kuidagi lisandiga täiendatud, siis saame me kogunumbri.

Kuidas jaguneb tarbimine meie riigis? Lööme nüri kirvega: ⅓ majapidamised, ⅓ asutused ja teenindus ning ⅓ tööstus.

Osakaalud on siin teadlikult lihtsustatud, et kontrollida suurusjärku. Täpsem statistiline jaotus ei vähenda tarbija koormust, vaid kinnitab sama järeldust.

Seega oleks kellelegi liiga tegemata õige väita, et kui jagunemine toimub proportsioonis tarbimisega, siis 20 miljonit eurot kannavad tarbijad kodus, teise 20 miljonit eurot kannab grupp maksumaksjaid ja kaubanduse ning teenuste tarbijaid läbi hindade kallinemise. Kolmanda osa kannavad tööstuste kliendid läbi hinnatõusu.

Seega teeme esimese kontrollrehkenduse. Kuna me tarbijate hulka ei tea, siis oletame julgelt, et neid pole rohkem kui meie rahvaarv – imikust viimase tudiseva raugani. See on jõhker liialdus, kuid:

20 M€ / (1,36M × 12) = 1,22 € kuus iga inimese kohta.

Meie „elektritarbija“ koosneb seitsmest inimesest, seega saan ma jämedalt 10 eurot kuus arvelisa meie kodus, kuid leibkonna peale ca 30 eurot kululisa, kui marginaaliga jaotada meie pere kui kliendi peale ka avaliku ruumi lisanduv energiakulu ja osa tööstusele lisanduvast kulust.

Kuid lähme tagasi suurte arvude juurde. Kui meil on 60 miljonit eurot ja prooviks sellega katta 1 000 miljoni euro suurust kulu, siis see võtaks 16 aastat ja 8 kuud, arvestamata intressi ja süsteemi opereerimise kulusid. Seega ilmselt see 60 miljonit eurot ei ole kogukulu. Kogukulu on pigem 60 miljonit eurot opereerimise eest, ning lisaks tuleb kanda kellegi (loe: tarbija) arvelt iga-aastasele 60 miljonile eurole otsa ka see „tühine“ miljard.

Mida ma tahan öelda, on põhjendatud kartus, et ma ei tunne ühtki keskmist tarbijat, kelle elektriarve suureneb aastas vaid 24 euro võrra. Ma võib-olla tunnen mõnda, kuid ilmselt ei ole tegemist keskmise tarbijaga.

Kas nii saab energiapoliitikat rajada? Jah, kindlasti – just nii saab rajada energiasüsteemi riigis, kus energiat annavad odavad taastuvenergiaallikad, mis on odava hinnaga vaid siis, kui arvestad kulusid osaliselt.

Endiselt oleks väga oodatud leiutis, kuidas saaks inimesele selga kasvatada tagasi sellise karva, mis teda kaitses enne puu otsast allaronimist.

Kui keegi suudab näidata, kuidas miljard eurot ja 60 miljonit aastas mahuvad ära kahe euro sisse kuus, siis olen siiralt huvitatud sellest matemaatikast.