Ameerika „soovahetuse pooldaja“: soovahetus moonutab ja hävitab elusid

Walt Heyer elas aastakümneid naiseidentiteedi all, mis polnud kunagi päriselt tema oma. Tema lugu – mida iseloomustavad lapsepõlvetraumad, segadus ja kirurgiline sandistamine – on nüüd hoiatuseks neile, keda on häirinud sooideoloogia levik, eriti alaealiste seas. 

Hiljutises vestluses jagas tuntud sooideoloogia kriitik Heyer oma tunnustust ja mõistis hukka meditsiinilised, psühholoogilised ja ühiskondlikud tagajärjed sellele, mida ta ei kirjelda mitte abistamise, vaid tulusa tööstusharuna.

Kõik algas lapsepõlves, kui vanaema riietas ta esimest korda tüdrukuks. See, mis tol ajal võis tunduda kahjutu, süvenes veelgi isa ja onu füüsilise ja seksuaalse väärkohtlemise tagajärjel – kogemused, mis kujundasid tema arengut. Teismelisena hakkas Heyer salaja naisena samastuma. Kolmekümnendates eluaastates otsis ta abi Californias sooterapeudilt, keda peeti tollal valdkonna juhtivaks eksperdiks. Terapeudi nõuandel alustas ta meditsiinilist üleminekut, mis hõlmas hormoonravi ja operatsiooni. „Nad lubasid mulle, et minust saab naine, aga seda ei juhtunud kunagi,“ meenutab ta.

Aja jooksul, kui sügav tühjustunne kasvas, hakkas Heyer mõistma, et see, mida ta kannatas, polnud tõeline soodüsfooria, vaid identiteedihäire, mille juured peitusid lahendamata traumas:

Olen töötanud tuhandete inimestega sarnases olukorras ja pole leidnud ühtegi autentset soodüsfooria juhtumit. Alati on olemas ajalugu väärkohtlemisest, hülgamisest, kaotusest või ravimata psühholoogilistest häiretest.

Tema arvates on transseksuaalne identiteet vaid sügavamate haavade pinnapealne sümptom ning hormoonide või operatsiooni tegemine on tema sõnul meditsiiniline väärkohtlemine.

Heyer on ühemõtteline: pole olemas sellist asja nagu "transseksuaalne inimene" – on ainult isikud, kes end sellisena identifitseerivad. "Saate oma välimust muuta ravimite või skalpellidega, aga te ei saa muuta bioloogiat. Ükskõik, mida te teete, teie geenid määravad ikkagi, kas olete mees või naine."

Ta peab nende juhtumite medikaliseerimist laste väärkohtlemise vormiks. „Lapse riietamine vastassooks, puberteedi blokeerimine, tema suguelundite moonutamine... see kõik on emotsionaalne, füüsiline ja psühholoogiline vägivald.“ Tema arvates peitub algpõhjus kasumi taotlemises: niinimetatud sootunnustust kinnitavast hooldusest on saanud USA-s 4,4 miljardi dollari suurune aastane tööstusharu, kus iga hormoonravi saanud laps on aastakümneteks garanteerinud tulu.

Sellega seoses tervitab Heyer hiljutist USA ülemkohtu otsust, mis lubab Tennessee osariigil keelata alaealiste sootunnustusravi. „See on ajalooline samm. See otsus sillutab teed teistele osariikidele. Lõpuks ometi tunnistatakse, et see ei ole tervishoid – see on tahtlik kahju tekitamine.“

Ta mõistab hukka ka selle, et enam kui 90% patsientidest, kes neid protseduure läbivad jäetakse välja teaduslikest uuringutest, mida kasutatakse nende õigustamiseks.

Nagu nad väidavad, ei parane enesetappude ja depressiooni määr pärast üleminekut. Paljudel juhtudel need hoopis süvenevad. Aga sellest nad ei räägi – sest see ohustab äri.

Praeguse mudeli alternatiivina propageerib Heyer traumakeskset lähenemist: tegeleda stressi tegelike põhjustega, mitte varjata neid hormoonide ja kirurgiaga. „Paljud, kes minu poole pöördusid, olid väärkoheldud lapsed, orvud, hooletusse jäetud ohvrid. Nad ei vaja kirurgi – nad vajavad traumaterapeuti.“

Tema enda puhul aitas kristlik usk tal taasavastada oma identiteedi ja terveneda. „Jumal näitas mulle, et ma ei ole murtud, et see, mis minuga oli tehtud, ei defineerinud, kes ma olen. Tema kaudu sain oma elu tagasi – ja nüüd aitan teistel sama teha.“

Heyer lõpetab hoiatusega: „Nad üritavad hävitada ühiskonna alustalasid: meest, naist ja perekonda. Aga tõde tuleb välja. Ja kui see tuleb, saab päästa palju elusid.“

Walt Heyer