Eesti annetamiskultuur ei ole nõrk, vaid see on lihtsalt veel noor

Viimaste aastate annetuste statistika annab põhjust optimismiks. Eestlased annetasid möödunud aastal heategevuseks üle 86 miljoni euro, mis on selge kasv võrreldes 2023. aastaga ning näitab, et hoolivus ja soov teisi aidata ei ole kuhugi kadunud. Samal ajal paistab välja aga oluline kitsaskoht: annetamine on Eestis endiselt liialt hooajaline, sest enim ollakse altid aitama jõulude ja heategevuslike ürituste ajal.

Keskmine eestlane annab heategevuseks 60 eurot aastas ja juba sellisel panusel on märkimisväärne mõju. Samas suurem osa sellest jõuab abivajajateni üksikute annetushoogudena. See ei ole etteheide, vaid peegeldus praegusest annetamiskäitumisest, kus annetatakse siis, kui vajadus on kõige nähtavam. Kuid just see teeb organisatsioonide jaoks keeruliseks oma tegevust pikemalt ette planeerimise, sest ressursid jõuavad nendeni lainetena, ent toetust vajatakse enamasti aastaringselt.

Annetamise koondumine ilmestab hästi ka annetuste jaotus valdkondade lõikes. Möödunud aastal suundus suurim osa annetustest, ligikaudu kolmandik, usulistele ühendustele, millele järgnesid riigikaitse ja pääste ligi 14 ning tervishoid üle 11 miljoni euroga. Selline muster on kohati ka loogiline, kuna tegu on valdkondadega, mis pälvivad sageli ühiskondlikku tähelepanu ja mille vajadused paistavad selgelt välja.

Hariduse ja teaduse valdkonda jõuab annetusi umbes kümnendik ning sotsiaalhoolekandesse veelgi vähem – kõigest 6 protsenti, mis on veidi üle viie miljoni euro. Just siin tulebki välja püsiannetuste tegelik väärtus: lapsed, muredega pered ja erivajadustega inimesed vajavad tuge just igapäevaselt. Kui organisatsioonidel on ette teada, et osa annetustest laekub regulaarselt, saavad nad oma tööd stabiilselt korraldada ja tagada, et vajalikud teenused ei katkeks perioodidel, mil annetusi tehakse tavapärasest vähem.

Seetõttu on püsiannetustel heategevuses eriline väärtus. See ei ole lihtsalt üks toetuse vorm, vaid võimalus luua prognoositav rütm, mille najal saab kavandada programme, palgata spetsialiste ja hoida töös teenuseid, mis pakuvad abi terve aasta vältel.

Samas ei tasu pead norgu ajada, sest statistika näitab, et meil on aina rohkem inimesi, kes on valmis annetama; on vabaühendused, kelle töö muutub aasta-aastalt professionaalsemaks ja läbipaistvamaks ning ühiskondlik teadlikkus aitamise olulisusest on selgelt kasvanud. Puudu on vaid see viimane samm – harjumus. Harjumus, et annetus ei ole üksik heategu, vaid väike, kuid regulaarne osa igapäevasest hoolimisest.

Tänase Eesti inimese aastane keskmine annetus, mis on umbes viis eurot kuus, ei ole suuremale osale kuigi kontimurdev väljaminek. Heategevusorganisatsioonide jaoks on aga eriti oluline annetuste regulaarsus, sest isegi mõneeurone igakuine toetus annab neile kindla stabiilsuse, mis võimaldab tegutseda järjepidevalt ja ennetavalt.

Eesti annetamiskultuur ei ole nõrk, vaid see on lihtsalt veel noor. Sel on tugevad juured, kasvav hoog ja palju potentsiaali. Nüüd on aeg aidata sellel järgmisele astmele jõuda ehk muuta head teod igapäevaseks ja püsivaks rutiiniks, mis hoiab ja toetab neid, kes vajavad abi terve aasta vältel.