Euroopa majanduse kurb seis

2025. aasta lõppedes on aeg teha inventuur Euroopa majandusest. Kahjuks pole see just inspireeriv kogemus.

Eurostat on seni avaldanud sisemajanduse koguprodukti ja selle komponentide näitajad 2025. aasta kolmanda kvartali lõpuni. Kui arvutada nende kolme kvartali keskmine, siis ELi enda SKP on 2024. aasta sama kolme kvartali jooksul kasvanud 1,48%. Euroala seis on veelgi halvem: 1,35%.

Selle nülgimiseks on ainult üks viis: need on armetuid numbreid. Pilk ELi liikmesriikidele näitab veelgi masendavamat lugu: joonisel 1 esitatud 26 liikmesriigist (Iirimaa SKP näitajad on välismaiste otseinvesteeringute tõttu nii kõikuvad, et neid tuleb eraldi analüüsida) saavutab vaid viis stabiilse 3% kasvu läve. Kokku ületab kriitilise 2% taseme üheksa riiki.

Toorandmete allikas: Eurostat

Majandus, mis ei suuda aja jooksul säilitada 2% reaalse SKP kasvu, kogeb oma elatustaseme aeglast ja järkjärgulist langust. Need majandused näitavad tavaliselt ka teisi struktuurse stagnatsiooni märke ehk tööstuslikku vaesust: noorte töötuse määr üle 20%, eratarbimine alla 50% SKPst ning valitsuse kulutused ja maksud üle 40% SKPst.

Praegu ei ole õige aeg uurida ELi halvasti toimivaid majandusi tööstusliku vaesuse muutujate täielikust skaalast, kuid kui SKP kasv on alla 2%, on suur tõenäosus, et need riigid vastavad ka teistele püsiva stagnatsiooni ja elatustaseme aeglase languse kriteeriumidele.

Ärgem unustagem, et joonisel 1 on 11 riiki, mille reaalne SKP kasv jääb alla 1%. Nende hulgas on kaks Euroopa suurimat majandust: Prantsusmaa ja Saksamaa.

Euroopa majanduse raske olukorra illustreerimiseks, nagu ma hiljuti selgitasin, ei ole lähituleviku väljavaated sugugi paremad. Euroala SKP kokku kasvab 2027. aastaks vaid 1,4%. EL tervikuna võib loota sellele arvule väga lähedale.

Joonis 2 näitab Euroopa Liidu reaalset keskmist aastakasvu praeguses konfiguratsioonis. (Pikaajaline aegridade analüüs nullib Iirimaa SKP kasvu järsku kõikumist.) Helesinine joon tähistab tegelikke aastakasvumäärasid, mis esitatakse kord kvartalis; katkendlik punane joon näitab perioodilisi keskmisi, kusjuures lisatud arvud kehtivad iga perioodi kohta eraldi:

Toorandmete allikas: Eurostat

Joonisel 2 olev hirmutav sõnum on see, et need 27 riiki pole aastatuhande vahetusest saadik suutnud korralikku kombineeritud majanduskasvu saavutada. Pärast 2,9% keskmist kasvu aastatel 1996–2000 langes see määr 2005. aastaks 1,7%-ni. Seejärel, tänu kahekordsele majanduslangusele (mida Ameerika majandus ei kogenud) koos madalseisudega aastatel 2009 ja 2013, kasvas ELi SKP kümne pika aasta jooksul vaid veidi rohkem kui 1%.

Aastatel 2016–2019 oli parem keskmine: 2,2% enam kui kahekordistas majanduskasvu lühikese aja jooksul kuni kunstliku majandusseisakuni 2020. aastal. Pandeemiaga seotud majandusregulatsioonid kadusid 2022. aasta keskel; keskmine kasvumäär ajavahemikul 2020. aasta esimesest kvartalist kuni 2022. aasta teise kvartalini oli 1,4%.

Meie pandeemiajärgne majandusperiood algab 2022. aasta 3. kvartalis ja lõpeb 2025. aasta 3. kvartaliga. Selle 13 kvartali keskmine SKP kasv on 1,15% – ümardatult 1,2%-ni.

Lisage sellele EKP prognoos 1,4% 2025. aastaks, 1,2% 2026. aastaks ja 1,4% 2027. aastaks ning on lausa skandaalne, et Euroopa kohutav majandustulemus ei ole kogu Euroopas tippuudis.

Jooniselt 2 oleks lihtne järeldada, et euro kasutuselevõtt on Euroopa majanduse järk-järgult märja teki peale heitnud. Kõigile ELi liikmetele kehtivaid fiskaalreegleid rakendatakse euroalal rangelt – või jõuliselt, olenevalt sellest, kuidas keegi seda näha soovib. See suunab fiskaalpoliitika eelarve tasakaalustamisele, mitte majanduskasvule ja heaolu loomisele.

Kuigi euroala on makromajandusliku tulemuslikkuse osas kindlasti pettumust valmistanud (mida meie, kriitikud, juba euroala kasutuselevõtu ajal välja tõime), pole see kindlasti ainus seletus Euroopa aeglasele, kuid näiliselt peatamatule majanduslikule allakäigule. Teine tegur on seotud valitsuse kulutuste suuruse, maksukoormuse ja regulatiivse riigi sissetungiga erasektorisse. Me ei pea vaatama kaugemale kui heaoluriigi toetuste kahjulik mõju tööjõu osalusele ja „rohelise ülemineku” masendavad tagajärjed ettevõtete investeeringutele.

Lisaks kõigile neile teguritele on Euroopa teinud ka muid lühiajalisi majandusotsuseid, millel on negatiivsed pikaajalised tagajärjed. Väliskaubandus on üks näide: kuigi USA ja ELi kaubandussuhete ümberkujundamine näib olevat jõudnud produktiivsesse punkti, on Euroopa esialgne reaktsioon kahtlemata mõjutanud ELi majandust.

Lisaks on Venemaa-vastased sanktsioonid toonud kaasa energiahindade tõusu Euroopas ja kaubandusest tuleneva majandusliku kasu vähenemise. Kaubandussanktsioonide tagajärjel jätkab Venemaa oma majanduse ümbersuunamist läänesõltuvusest eemale. Samal ajal kui tema kaubavahetus ELiga langes järsult – taas – ka 2025. aastal, jätkas tema kaubavahetus nn SRÜ riikidega laienemist.

Kuigi SRÜ kogukond on EL-ist märkimisväärselt väiksem, koosnedes vaid Armeeniast, Aserbaidžaanist, Valgevenest, Kasahstanist, Kõrgõzstanist, Venemaast, Tadžikistanist ja Moldovast (kusjuures Türkmenistanil on „osaleja staatus“), on Venemaa kaubavahetus selle kogukonnaga nüüd umbes kolm korda suurem kui EL-iga. Venemaa ja SRÜ vahelise kaubavahetuse väärtus on nüüd 10 miljardit dollarit kuus; ükski sellest ei ole nomineeritud lääne valuutades.

Kaubavahetus hõlmab mitut tööstusharu – mõned näited: toorained nagu alumiinium, vask, kuld, raud, nafta ja tsink; toorainele lähedal asuvad tooted, sealhulgas alumiiniumtraat, raudtraat ja rafineeritud nafta; elektroonikast rasketehnikani toodete tootmine; kemikaalid ja toiduained.

Sanktsioonide toetuseks on moraalseid argumente, kuid neid argumente tuleb võrrelda ka nende tõhususega ja mõjuga Euroopa majandusele. Kuigi EL on pikaajalises majandusstagnatsioonis, läks Venemaa majandusel veel eelmisel suvel hästi, vastupidiselt varasematele lääne ennustustele. Nagu ma oma augusti analüüsis selgitasin, näib Venemaa jõudvat punkti, kus tema vastupanuvõime ammendub; Kui see aga juhtub, pole Euroopas, mis ei suuda oma SKP-d igal aastal isegi 1,5% suurendada, erilist põhjust tähistamiseks.

Euroopa vajab oma majanduse kriisikomisjoni. Seda komisjoni ei saa juhtida poliitikud; seda peavad juhtima ärijuhid, sõltumatud majandusteadlased ja teised analüütikud, kes ei ole Brüsseli praeguse poliitilise struktuuri ees vastutavad. On kahtlemata selge, et Euroopa poliitiline eliit ei mõista ega hooli tõsiselt majanduskasvu ja heaolu taastamisest Euroopas.