Lauristini ja Säre õõvastavad mõrvatööd Eesti rahva kallal....

Võõras kes oli meie riigi ära vägistanud, asus nüüd ka selle väikese riigi rahvast vägistama. Ja eriliselt kole on asjaolu, et vägistada aitasid ka niiöelda “eestlased” ise, kuigi jah, olid need ikka eestlased. Üks sellised “tüüpe” oli näiteks Karl Säre, kelle kohta on liikvel ka mitmeid legende aga see selleks. See “tüüp” oli Eesti rahva mõrtsukas.

Peale Eesti vabastamist punasest katkust arreteeriti 3. septembril 1941 Tallinnas üks Eestimaa Kommunistliku Partei juht Karl Säre. Ülekuulamisel andis ta välja kõik Eesti Kommunistliku Partei poolt 1941. aasta augustist siia jäetud uinunud agendid, kes seepeale ka kiirelt arreteeriti.

Ajalehest: Postimees, 12. juuni 1942 kaks lugu Eesti rahva kannatuste aastal okupantide ja nende “eestlastest” käsilaste poolt korraldatud jubedustest aastal 1941. Need lugemised on nii kohutavad, et kui Sinu valulävi on normaalsuse piires, siis ära Sina edasi loe. Fotol on see sama mõrtsukas Karl Säre.

Küüditada esmajoones elujõulisi!

K. Säre juhend tšekistidele provintsis.

Üksikasju 13.-14. juuni 1941 hirmuööst Haapsalus ja Läänemaal.

Ööl vastu 14, juunit 1941, a, enamlaste Eestis ülemaaliselt alustatud massiline küüditamine oli mitte Nõukogude võimu poliitiliste vastaste, eemaldamine, vaid esimene samm eesti rahva lõplikuks hävitamiseks Siberi sunnitöölaagritesse laialipillutamise teel. Selle plaani teostajaiks koha peal olid kohalikud enamlased eesotsas K, Särega ja J. Lauristiniga.

Eesti rahva hävitamise kava ja selle teostamise üksikasju oli väiksemates linnades raskem maskeerida kui suurtes keskustes. Nagu pealtkuulajate tunnistustega kindlaks tehtud, andis K. Säre telefoni teel maakonnalinnadesse korraldusi, et trellitatud loomavagunite vähesuse tõttu pidi esmajoones küüditatama elujõulisi inimesi.

Haapsalust ja Läänemaalt küüditatute jaoks ei jätkunud vajalisel arvul vaguneid. Juba kaks päeva enne 14. juunit 1941. a. toodi Haapsalu raudteejaama ja paigutati kolmandale roobastepaarile erirong, mis koosnes trellidega varustatud loomavaguneist.

Raudtee jaamakorraldaja küsimusele, milleks niisuguseid vaguneid Haapsallu toodud, vastasid rongiga kohale sõitnud venelased, et selle rongiga viiakse tagasi koju Hiiumaal sõjaliste baaside ehitamisel töötanud vene töölisi. Neid veetavat niikaua mööda Venemaad, kuni neil kaob arusaamine, kus nad baase ehitasid!

Küüditamine algas pettusmanöövriga Nõukogude ametiasutuste poolt.

13. juunil tehti Nõukogude ametiasutuste poolt telefoni teel kõigile Haapsalu ja Läänemaa autoomanikele ja autojuhtidele korraldus tulla kella 17-ks Haapsallu miilitsahoone ette autode täiendavaks järelevaatuseks.

Autoinspektor ilmus kohale. Korjas kõigilt autojuhtidelt juhiload ära ja käskis autoga koguneda algkooli hoovile. Oodati kuni keskööni. Autojuhid olid lõunasöögita, paljud kerges riietuses, öö oli jahe. Kuid kedagi ei lubatud minna koju sööma ega üleriideid tooma.

Kella 21 paiku tuli igasse autosse 2-3 piirivalve riietuses vene sõjaväelast ja I-2 eraisikut. Osa autosid käsutati sõitma linnast välja, mille juures öeldi algul vale sihtkoht.

Näiteks öeldi autojuhile, kes pidi tshekistid viima Lihulasse, et ta peab sõitma Virtsu.

Südaöösel algas inimeste küüditamine Haapsalu linnas. Üks raudteelasi jutustab, et kui ta kella 1-ks jõudis jaama, tuli tema juurde jaamaülema poeg Ilmar S. ja ütles: „Täna viiakse inimesi. Ladvad viidi praegu ja ka Ükstid on juba jaamas!" Kui Ilmar S. tahtis minna vagunite juurde vaatama, keda veel tuuakse, öeldi temale: “Viiakse teidki!" ja ei lastud enam rongi lähedale.

Kohalikud tshekistid Fenja Cantz, Vits jt. pidasid jahti küüditatavate perekondade laste peale, kes vanemate vahistamisel ei viibinud kodus ja võisid jääda küüditamata. Nii oli Haapsalu elaniku Nööri noorem tütar sel ööl vanaema juures, kes elas Õpetaja tänavas. Nööri perekond oli juba toodud jaama, kui üks autosid käsutati ära tooma kä last.

Loomaarst Palm-Leis, kohalikud elanikud Kääramees, Aren, perekonnad Karused, Lehed, Kisselevid jt. toodi üksteise järel küüditamisrongi. Üldises hädaldamises, naiste ja laste nutus püüdis kohalik elanik pr, Greenfeldt teisi lohutada, öeldes: “Küll Jumal meid kaitseb!"

Vahistatuna toodi vagunisse ka gümnaasiumi õpetaja prl. Kask. Üks raudteeametnikke palus NKVD leitnandilt luba nimetatud neiule raha kaasa andmiseks, milleks neiu soovi avaldas, Lubati viia kuni 1000 rubla, kuid ühtegi sõna ei tohtinud vahetada. Kontrollijaks anti raudteelasele kaasa punaarmeelane, kes lubas vaguniukse ainult sedavõrd praotada, et oli võimalik raha neiule kätte anda.

Vahistatute kohtlemine oli toores, ebainimlik. Rutuga kaasa võetud asju pakikestes soriti tshekistide poolt ja albumid, pildid, kaustikud jne võeti ära.

Vagunisse tuubiti kuni 50 inimest, siis tõmmati uks kinni. Valgust ja õhku pääses vagunisse ainult väikese trellitatud akna kaudu. Vagunis, kus viibis loomaarst Balm-Leis, haigestus Jakobsoni-nimeline küüditatav. Velsker Rikandi, kes saadeti haige juurde, ütles tshekistidele, et inimesi täistuubitud vaguni lämmatavas leitsakus ja õhupuuduses võib haigestunu kohe surra, Jakobson tõsteti loomavagunist välja ja asetati klassivagunisse. Loomaarst Palm-Leis palus NKVD meest, et see jätaks vaguniukse veidikeseks ajaks lahti, kuid venelane tõmbas ukse kohe kinni ja viivitas selle.

Inimesi vagunites piinas janu, nad palusid läbi trellide jumala keeli, et neile antaks vett. Nende palvetele ei pööratud mingit tähelepanu.

Inimsuse ja igasuguste õigusemõistete jalgade alla tallamise kõrval valitses ka küüditaimisel enamlaste asjaajamisel kõikjal omane nürimeelne bürokratism.

Taeblast küüditatud Viilmaa kohta oli Haapsallu kaasa saadetud ühe lehekülje pikkune isiku kirjeldus. SARK-i ametnik Vits võttis Haapsalu raudteejaamas jaamakorraldaja ruumist telefoniühenduse Taebla valla täitevkomitee esimehega ja küsis viimaselt, kas Viilmaa kuulub A (areteeritute) või B (väljasaadetute) liiki. Taeblast vastati, et A liiki. Selle peale ütles Vits: “Kui A liiki, siis on tarvis kirjeldust enam kui üks lehekülg." Ta käskis teha pikema kirjelduse "ja saata Haapsallu, sest rong ei võivat enne välja sõita, kui kohale jõuab pikem kirjeldus Viilmaa kohta.

Samast jaamakorraldaja ruumist tsheka volinik küsis K. Särelt telefoni teel juhtnööre, sest küüditatavaid oli rohkem, kui vagupites oli ruumi, kuigi vagunid tuubiti nii täis, et inimestel ei olnud ruumi mahaistumiseks.

Raudteelased kuulasid telefonikõnet pealt. Tshekist nõudis juurde vaguneid, vastasel korral ei saa ära saata kõiki, kes küüditamiseks ette nähtud. K. Säre vastas Tallinnast, et Läänemaa ja Haapsalu jaoks ei saa mingil tingimusel enam anda lisavaguneid, kuna-neid ei ole. Ta ütles, et esmajoones tuleb „ümber asustada" elujõulisi isikuid. „Nii siis ainult elujõulisi," kordas tshekist Säre ütlust, et vältida eksimist juhendi mõistmisel.

Seda eesmärki, eesti rahva elujõuliste liikmete hävitamist taotleti areteerimistel ja küüditamistel mitte ainult Läänemaal, vaid ka kogu Eestis.

…………………….

NKVD mõrvajõugud inimeste jahil

Niipea kui inimeste vahistamine ja küüditamine enamlaste poolt sai teatavaks, päästsid end põgenemisega paljudki, kes olid küüditatavate nimestikus, kuid esimesel haarangul jäänud vangistamata.

NKVD mehed koos kohalike enamlastega asusid põgenikke püüdma, mille juures anti vaba voli metsikule tapakirele.

Süüta inimeste kohtuta mahalaskmisest jutustab masendavaid tähelepanekuid Paide

ühe asutise autojuht, kes suure veoautoga käsutati, miilitsa korraldusse ja pidi tahtmatult olema pealtnägijaks enamlaste hirmutegudele.

Kui autojuht käsu kohaselt sõitis Paide miilitsahoone õuele, kasutati, ta sealt kohe

Pärnu tänavasse endise kaitseliidu maja ette.

Seal asusid autosse tshekistid-venelased kahe kohaliku enamlase saatel.

Ühte nendest, Susi -nimelist, tundis, autojuht näo järgi, teise nimi oli vististi Norman, sest teda hüüti “Pikk-Normaniks".

Autojuhile anti kask sõita Kärusse ja sealt Kädvasse, kus autojuht jäeti ootama, tshekistid aga läksid ohvreid püüdma. Veidi aja möödudes nägi autojuht, et tema

poolt kohale toodud jõuk laskis metsa ääres maha umbes 60-aastase mehe, kes oli riietatud pluusi. Mis oli mahalastu nimi ja milles seisis tema süü, seda autojuht muidugi teada ei saanud.

Mõrvaritejõuk tõi Kädva külast autosse tüseda keskealise mehe ja siis käsutati autojuht tagasiteele Paidesse.

Teel tehti korduvalt peatusi, et ette võtta uusi areteerimisi.

Vahistati ja toodi autosse veel kuus inimest, nende hulgas naisi, üks koguni kahe väikese lapsega. Areteeritud toodi Paides kaitseliidu maja õuele. Uks umbes 23-aastane noormees käsutati autolt kohe maha ja siis lavastati püstijalu seistes “ülekuulamine". Ülekuulajaks oli Paide millitsaülem venelane Kusnetzov, kes esitas noormehele paar küsimust, ilma et oleks koostatud mingit protokolli või paberile pandud ainustki sõna. Ülekuulamine oli ilmselt ette võetud ainult ohvri üle nalja heitmiseks.

Samas viidi noormees mahalaskmisele.

Kusnetzov käsutas noormehe ühte sõidu autosse, asus ka ise sinna ühe vene sõduriga ja sõitis minema. Poole tunni pärast sõitis auto Kusnetzoviga ja sõduriga tagasi noormees oli linnast väljas kuskil kõrvalisemas kohas maha lastud.

Nüüd asus omakorda timukaosa mängima see tshekist, kes oli juhtinud jõuku areteerimisretkel. Veoautol oma saatust ootajad vahistatud käsutati sõidukilt maha.

Venelasest tshekist võttis kaasa kaks eestlast kellest üks kõneles eesti keelt kangelt ja oli arvatavasti siia tulnud Nõukogude Liidust. Vahistatute hulgast käsutati autosse kaks Kädvas areteeritud isikut, üks naine ja üks mees. Autojuhile anti käsk sõita Reepalu poole.

Tshekist andis käega kogu aeg märku sõidusuuna kohta.

Autojuht aimas, et ka need kaks inimest tapetakse.

Ta tahtis neile anda võimalust teha katset põgenemiseks ja Paides Väätsa poole sõites Reepalu metsa vahel tegi autoga väga aeglast sõitu. Vahistatud ei olnud seotud, neil oleks olnud võimalik autolt maha hüpata ja metsa joosta. Õnnetud inimesed aga ei taibanud suure hirmu tõttu või enda saatusest mitte teadlikud olles olukorda põgenemiseks kasutada.

Autojuht, kes pidi värisema enda elu pärast, ei saanud neile ka mingit märku anda. Pealegi näis tshekistil tekkivat kahtlus autojuhi vastu, miks ta sõidab silmatorkavalt väikese kiirusega. Ta sundis ähvardustega autojuhti sõidukiirust suurendama.

Nii jõuti Väätsale, mõisast Türi poole, kus koht näis tshekistile kohane inimeste tapmiseks.

Arteeritud käsutati autost välja ja nad taheti sealsamas teel auto taga maha lasta. Naisisik aga hakkas valju häälega nutma ja paluma, langes maha, haaras kahe käega tšekistist kõvasti kinni ja takistas nii mahalaskmist.

Tshekist kiskus naise käed enda küljest lahti ja käsutas mõlemad aretaeritud vasakul pool teed üle orasepõllu metsa poole minema. Mees oli teda ootavast saatusest teadlik ja hakkas alistunult metsa poole sammuma, oodates seljatagant surmavat kuuli. Naine aga nähtavasti lootis, et temale kingitakse elu. Kui ohvrid olid umbes kümne sammu kaugusel, haaras tshekist revolvri ja tulistas meest, tabades teda pähe. Naine püüdis nüüd põgeneda, kuid püssi mehed surmasid tema mitme lasuga selja tagant.

Laibad jäeti sinnasamasse põllule, kuhu nad kukkusid, matmata. Autojuhile anti käsk sõita tagasi Paidesse. Teel ütles tshekist, et kui autojuht juhtumist kellelegi sõnagi kõneleb, siis ta lastakse maha.

Hiljem kuuldus, et Väätsal maha lastud naine oli Lelle kooliõpetaja abikaasa. Tema mees oli 14. juunil areteeritud ja Venemaale küüditatud naine oli küüditamisest pääsenud kodust eemalviibimise tõttu.