Maduro vahistamine ei olnud seotud naftaga

Refleksiivselt küünilise vaatleja jaoks kirjutab narratiiv ennast ise: vabariiklasest Valge Maja, Ladina-Ameerika suurmees ja maailma suurimad tõestatud naftavarud. Nagu Iraagi puhul 2003. aastal, levisid Ameerika imperialismi loosung ja selle „veri nafta eest” välispoliitika sotsiaalmeedias juba enne, kui tolm Caracase kohal oli settinud. 

„Öised rünnakud Venezuelale,” kuulutas Guardian, ja Trumpi neoimperialistlik „deklaratsioon, et USA hakkab riiki juhtima ja oma naftat müüma, on rahvusvahelisest õigusest ja globaalsetest normidest veel ühe veoautoga läbi sõitnud”. See on mugav ja nostalgiline kriitika, mis viitab 2003. aasta joovastavatele päevadele. See on ka ohtlikult vale.

Venezuela režiimi dramaatilise kaitsmise vaatlemine ressursirünnakuna tähendab Ameerika suurstrateegia põhimõttelise nihke valesti mõistmist. Washington ei raiunud Venezuela riigil pead maha, kuna see vajab rohkem naftat. Ta tegi seda seetõttu, et valmistub võimalikuks sõjaks Hiinaga.

„Naftaimperialismi” teooria variseb kokku põhiandmete raskuse all. Ameerika Ühendriigid ei ole enam 20. sajandi lõpu energianäljas hiiglane. Ainult Texas moodustab nüüd umbes 43 protsenti USA toornafta toodangust ja 31 protsenti selle rafineerimisvõimsusest. Ameerika on omaenda nafta poolest üle ujutatud. Seega ei ole strateegiliseks imperatiiviks Venezuela toornafta arestimine, mis on raske, happeline ja raskesti rafineeritav, vaid Ameerika infrastruktuuri kaitsmine.

USA Mehhiko lahe ranniku tohutud rafineerimis- ja ekspordikompleksid, mis on lääne majanduse keskpunkt, asuvad ebamugavalt Venezuela ranniku lähedal. Hüperhelikiirusega rakettide ja uitava laskemoona ajastul pole Kariibi meri enam unine turistijärv, see on haavatav lõunakülg. Pentagoni arvutused on lihtsad ja täiesti ratsionaalsed: kaugus Põhja-Venezuelast Houstoni on umbes 3300 kilomeetrit, Panama kanalini on see vaevalt 1100 kilomeetrit.

Siin tuleb mängu suurvõimude konkurents Pekingiga. Viimased kaks aastakümmet, samal ajal kui Washington oli Lähis-Ida sohu kinni jäänud, on Hiina Rahvavabariik vaikselt läänepoolkeral lojaalsust ostnud. Numbrid on jahmatavad. 2024. aastal ulatus Hiina ja Ladina-Ameerika ja Kariibi mere Riikide Ühenduse (CELAC) vaheline kaubavahetus 551 miljardi dollarini. Täpsemalt öeldes moodustas Venezuela alates 2005. aastast umbes 44 protsenti Hiina kogu arengufinantseerimisest piirkonnas.

Maduro polnud pelgalt sotsialistlik paaria, ta oli strateegiline maaomanik. Ta pakkus Rahvavabastusarmeele (PLA) tugipunkti Ameerika tagahoovis. USA planeerijate õudusunenägu polnud kunagi sotsialistlik Venezuela, vaid relvastatud stsenaarium, Kariibi mere eelpost, mis võõrustab Hiina luurevõimekusi, pikamaapommitajaid või raketipatareisid. Kui sotsialism oli oht, miks siis lüüa Venezuelat, mitte Kuubat?

See ärevus on lahutamatult seotud Taiwani tulevikuga. Ameerika sõjaplaneerijad mõistavad, et konflikt Lõuna-Hiina meres ei jää lokaalseks. Kui USA merevägi üritab blokeerida Malaka väina või kaitsta Taipeid, oleks Pekingi vastusamm Ameerika või selle logistika ähvardamine, et sundida läbirääkimiste teel lahendust saavutama. Vaenulik Venezuela, mis on relvastatud Hiina ligipääsuvastase/piirkonna keelamise (A2/AD) süsteemidega, võiks Mehhiko lahe rannikut pantvangis hoida, kontrollides sisuliselt Ameerika võimu enne, kui üksainus lennukikandjate rühm sadamast lahkuda jõuab.

Lisaks sõltub Vaikse ookeani sõja logistika suuresti Panama kanalist. Hiina ettevõtete kaubanduslik sissetung Panamasse on Washingtonile juba pikka aega muret tekitanud. Kuna mitmetel Hongkongis asuvatel üksustel on osalused kanali mõlemas otsas asuvates sadamates (Balboa ja Cristóbal), on sulgemise oht kriisi ajal nullist erinev. Kui kanal suletakse, on USA merevägi sunnitud Magellani väinast pikemat teed pidi seilama. Maduro eemaldamisega murrab USA sisuliselt Hiina potentsiaalse näpitsliikumise põhjapoolse haru Kariibi mere piirkonnas.

Operatsioon, mis on näiliselt raamitud õiguskaitseoperatsiooniks "narkoterrorismi" vastu, teenib kahte eesmärki. Süüdistusakt, mis kirjeldab 25 aastat riiklikult toetatud kokaiinikaubandust, pakkus juriidilist katet, kuid ajastus paljastab geopoliitilise kavatsuse. See on uue, jõulise Monroe doktriini rakendamine. See annab märku taganemisest "globaalse politseiniku" rollist ja pöördumisest "regionaalse kindluse" poole. Trumpi administratsioon on andnud märku, et see võib taluda kaost Donbassis või Levantis. Sellegipoolest ei salli see konkurenti, kes loob Ameerikasse edasiliikumisbaasi.

Maduro langemine on ka terav etteheide Kremlile, kuigi strateegiliselt kahjustab see Moskvat vähem kui Pekingit. Samal ajal kui Venemaa kaotab platvormi omaenda võimuprojektsiooniks ja retoorilise liitlase, kes kinnitas Putini enda autoritaarsust, kannatab materiaalset kaotust Hiina. 

Pekingi kannatlik ja kulukas mõjuvõimu kasvatamine nulliti ühe ööga.

Lõppkokkuvõttes need, kes otsivad selle sekkumise loogikat ExxonMobili bilanssidesse, seda valest kohast. Asi polnud ettevõtete kasumis. Asi oli 21. sajandi suures malelauas. Maduro vahistamine oli ennetav käik, kaardipakkide puhastamine pikemaks suurriikide võistlusmängudeks. Ameerika Ühendriigid on otsustanud, et kui nad peavad Vaikse ookeani piirkonnas lohega silmitsi seisma, siis nad ei lase sel endale Kariibi mere piirkonnas kuklasse hingata.

Viimasel kahel päeval tulnud seisukohad Venezuela osas näitavad tegelikult väga kujukalt ka seda, kes on kes Eestis. Ehk meil on tekkinud üks seltskond, kes võiks moodustada näiteks "Müllersoni klubi" või "Sovietoloogide seltsi". Kuigi tegutsevad "Õilishingsete õige maailmavaate edendamise seltsingu" kattevarjus.

Oma liikumise esimeseks päevakorrapunktiks võiks nad võtta arutelu, et kas Nõukogude Liidu lagundamine CIA poolt Kremli rahvusvahelise õiguse vastaselt oli siiski eetiline. Koosoleku viimaseks punktiks - juhatajaks valida kindlasti Jaana Toom - oleks siis "Ettepanekuid ja sõnavõtte düstoopia ning õiguse väänamise teenistuses kaasaja Eestis. Kadugu mõistus!" Oma klubi saabuva aruteluõhtu teemaks võiks muidugi võtta veel ka - kuidas rahvusvahelise globalistlik-ultraprogressivistliku rahastuvõrgustiku ja ALDE fraktsiooni toel teha maailmale selgeks, et rahvusvahelist terrorismi ja selle rahastamist narkokaubanduse kaudu ühildatult avatud piiride mõttemaailmaga tuleks tõlgendada rahvusvahelise õigusega koosokõlas olevana. Aastakongressi teemaks aga "Miks ei helistanud NSVL ja ENSV dissidendid miilitasasse, kui nad kõike seda ülekohut pealt nägid, vaid eelistasid koostööd USA ja lääne imperialistlike kodanlik-natsionalistlike jõududega".

Ühtlasi tuleb tõdeda, et Eestis on tekkinud arusaam õigusest, kus "punase tulega vöötrajale astunud isik" on saanud hukkamõistu keskpunktiks ja süüdistatuks - võtmata kordagi arvesse asjaolu, et isik astus (või mõtles astumisele) punase tulega vöötrajale selleks, minna appi roolijoodikult löögi saanud perekonnale, kelle elu või heaolu on keset teed vigastatuna ohus. Sealjuures selline täielikult perversseerunud õigusmõte küll moka otsast tunnistab, et roolijoodikud tõesti peaks tõepoolest ka hukka mõistma, aga me peame siiski arvestama sellega, et kui lubame punase tulega vöötrajale astumist, variseb ju kogu õiguskord kokku. Seetõttu unustame parem ära selle roolijoodiku ja teel hädas olnud perekonna - ning keskendume "tõelisele süüdlasele" - ehk sellele, kes astus teele seadust rikkudes või neile kodanikele, kes seda oma mõttes planeerisid või koletule veretööle lausa õhutasid. Roolijoodik kuulus "omade mõttemaailma" - see unustati ära. Küll aga on ilma igasugust konteksti arvestamata võimalik ülilihtsasti fabritseerida süütute vastu süüdistusi - sest kaamerapilt ju näitab - astus punase tulega vöötrajale! Hoopis need, kes kõike pealt vaatasid ja mitte midagi ei teinud, on seaduskuulekad inimesed. Kuigi see punase tulega vöötrajale astunu oli tegelikult "kangelane", kes justnimelt läkski "õiguskorda" päästma. Probleem on aga selles, et "kangelane" kuulub valesse parteisse! Ta ei mõtle samamoodi nagu maailmavaateliselt ja omakasule orienteeritud õilshingsed ja õiglased õiguse perversseerijad ja valikulise maailmavaatelis-omakasuliku õigussüsteemi mutrid.

PS isiklikult pole niivõrd palju otseses mõttes hullust, demagoogiat või siis ka otsest pahatahtlikkust "kogu normaalse maailma vastu" nii lühikese aja jooksul veel Eesti avalikkusest lugenud. Peatselt tulevad vast sõnavõtud ka Iraani toetuseks rahvusvahelise õiguse argumendiga. Ajatolla ja Pekingi-Kremli järjekordne liitlane, kes on ohus, vajab teadupärast kaitset - siis selle taustal on tore isekeskis arutada, kuidas Putin ja Netanyahu (mõlemad on pahad!) tuleks viia Haagi kohtusse, kus sünnib tõeline õigus - teades 101% kindlusega, et selline versioon õigusest on teostamatu, kasvõi Iisraeli osas vastuolus mistahes õiguse, õigluse ja tõega ning ulmet edendades ühtlasi kogu planeet kannatab kurjade või lollide aktivisimi tõttu.