Haagis toimunud NATO tippkohtumine jättis Euroopale kibeda järelmaitse. See, mis pidi olema Atlandi ühtsuse kinnitamise harjutus globaalsete väljakutsete ees, tõi ilmsiks mandri austuse USA võimu ees, sügavad poliitilised lõhed ja ohtliku nihke militarismi poole, mis tekitab üha suuremat muret Euroopa selgema pilguga juhtidele.
Ungari peaminister Viktor Orbán, üks realistidest, seadis kahtluse alla NATO 5% kaitsekulutuste eesmärgi – mis on ametlikult kokku lepitud 2035. aastaks – elujõulisuse, hoiatades, et ükski ELi riik ei suuda seda praeguste Brüsseli eelarvereeglite kohaselt saavutada. „Kui me jätame eeskirjad muutmata, ei suuda keegi 5% eesmärki täita. Peame kõik teisiti ümber arvutama, sel juhul saaksime hakkama,“ teatas ta. Ka lubadus ise on kriitikat saanud, mõned nimetavad seda ebamääraste definitsioonide ja loomingulise arvestuse tõttu „suitsu ja peeglite“ moodi. Kuid lisaks arvestusele osutas Orbán probleemi tuumale: „Tegelik oht ei ole sõjaline, vaid majanduslik: me kaotame konkurentsivõimet.“
Ungari juht paistis silma ainsa valitsusjuhina, kes avalikult rõhutas, et ei Ukraina ega Venemaa ole NATO liige – ja et peamine prioriteet peaks olema sõja leviku peatamine. „Minu ülesanne on seda nii hoida,“ ütles ta ajakirjandusele. Tema sõnum oli teravas vastuolus teiste Euroopa juhtide ebamäärase, kõrvalehoidva – või kohati lausa alistava – tooniga tippkohtumisel.
Üks ürituse juhtfiguure oli NATO peasekretär Mark Rutte. Tema roll tekitas aga rohkem küsimusi, kui vastuseid. Endise Hollandi peaministri lepitusstrateegia Donald Trumpi suhtes – meelituste, ebamugavate fotosessioonide ja poliitiliste järeleandmiste kaudu – on tekitanud muret mitmete liitlasriikide delegatsioonide seas. Tippkohtumine kavandati USA presidendi eelistuste ümber, jättes isegi Volodõmõr Zelenskõi peaaegu dekoratiivsesse rolli.
Rutte fraas – „Issi peab vahel karmi keelt kasutama” –, millega ta Trumpi puhanguid õigustas, tekitas ebamugavust Euroopa diplomaatide seas, kes näevad selles suhtumises ohtlikku pretsedenti: ohtu luua NATO, mis on Washingtoni impulssidele alluv, millel puudub strateegiline sisu ja mis on lahutatud Vana Mandri prioriteetidest.
Samal ajal pidi Hispaania peaminister Pedro Sánchez taluma tippkohtumist, mille ta hea meelega unustaks. Tema katse Trumpi suhtes karm näida, vältides samal ajal rahalisi kohustusi, andis tagasilöögi: ta allkirjastas dokumendi, mis kohustas riike 5% panustamisega, kuid teatas seejärel, et Hispaania seda ei täida. Trumpi reaktsioon oli kohene: kehtestada Hispaania toodetele kaubandustariifid. Sáncheze meeskond, kes oli püüdnud presidendiga silmast silma kohtumist vältida, oli nii jõulisest vastusest jahmunud.
See episood viis enneolematu olukorrani: potentsiaalse USA kaubandussõjani ühe ELi liikmesriigi vastu, hoolimata sellest, et kaubanduspoliitika on jagatud Euroopa pädevusesse. Ülejäänud Euroopa juhid, sealhulgas Orbán, allkirjastasid sama dokumendi nagu Sánchez, tekitamata segadust.
Lõppkokkuvõttes jätab Haagi tippkohtumine endast maha rohkem küsimusi kui vastuseid. NATO, mis pole kaugeltki tugevnenud, näib sisenevat ettearvamatusse faasi.
Euroopa, mis on jagunenud nende vahel, kes eelistavad teisele poole vaadata ja nende vahel, kes nagu Orbán tõstavad oma häält, et vältida pöördumatuid vigu. Ja Hispaania, püüdes kõigile meeldida, on sattunud oma võimsaima liitlase sihikule.