Pärast sotsiaaldemokraatidele järeleandmiste lubamist elas Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen neljapäeval, 10. juulil Euroopa Parlamendis toimunud ajaloolise umbusaldushääletuse üle, hoidudes taas edukalt Pfizergate'i juhtumis vastutusest, hoolimata sellest, et ta keeldus endiselt käsitlemast Euroopa Kohtu (EK) otsust tema vastu.
Umbusaldust toetas 175 Euroopa Parlamendi liiget, peamiselt rahvuskonservatiivsest PfE, ECR ja ESN fraktsioonist, aga ka üle tosina äärmusvasakpoolse seadusandja. See arv annab märku, et komisjoni juhist tüdinud Euroopa Parlamendi liikmeid on palju rohkem kui ainult need 75 „äärmuslikku vandenõuteoreetikut“, kes ettepanekule algselt alla kirjutasid, nagu von der Leyen esmaspäevasel arutelul pingutusi delegitimeerida püüdes ütles, mainimata kordagi Euroopa Kohtu otsust.
Teisest küljest hääletas selle vastu vaid 360 Euroopa Parlamendi liiget, kellest kõik (välja arvatud vaid viis) pärinesid vasakpoolsest „Ursula koalitsioonist“, mis valis von der Leyeni eelmisel suvel tagasi – „paremtsentristlikust“ EPP-st, sotsialistlikust S&D-st, liberaalsest Renew'st ja rohelistest. Seevastu kinnitati ta eelmise aasta juulis 401 häälega, mis tähendab, et ta kaotas vaid aastaga üle 40 toetaja ja kui kinnitushääletus oleks täna toimunud, poleks ta ehk uut ametiaega saanudki.
Samal ajal oli vaid 18 parlamendiliikmel julgust ametlikult erapooletuks jääda. Ülejäänud 167 erapooletuks jääjat boikoteerisid hääletust – nad ei vajutanud ühtegi nuppu. Seetõttu ei ilmunud nende nimi hääletusprotokolli, mis võimaldas neil vältida partei sisemiste lõhede esiletõstmist.
Nende hulgas olid näiteks Itaalia peaministri Giorgia Meloni partei Fratelli d’Italia liikmed, mis on ECR-i suurim delegatsioon. Partei nimetas varem ettepanekut „veaks“, kuigi selle algatas üks tema kolleegidest ja seda toetas pool fraktsioonist, sealhulgas suuruselt teine ja kolmas delegatsioon, Poola PiS ja Rumeenia AUR.
Von der Leyen ise oli nii kindel, et hääletus ebaõnnestub, et ta ei jäänud isegi seda vaatama, vaid lahkus Strasbourgist eelneval õhtul, et sõita Rooma ja osaleda Ukraina taastamiskonverentsil.
Mõistlik. Ilma täielikult ühendatud parempoolsete ja poole vasakpoolsete parlamendiliikmeteta polnud umbusaldusavaldusel praktiliselt mingit võimalust koguda edu saavutamiseks vajalikku kahekolmandikulist toetust. Vaatamata oma kaebustele ei hääletanud „Ursula koalitsioon” kunagi komisjoni kokkuvarisemise poolt, mis on endiselt nende ainus stabiilne võimuallikas, kuna nende liit parlamendis on hakanud lagunema.
Sellegipoolest ei lasknud sotsiaaldemokraatlik S&D seda võimalust raisku minna ja kasutas oma toetust, et midagi vastu saada. Vastutasuks hääletamisest hoidumise eest – millel poleks olnud mingeid reaalseid tagajärgi peale selle, et lõpptulemused oleksid von der Leyeni jaoks mõnevõrra halvemad – saavutasid S&D edukalt läbirääkimisi garantiide üle, et Euroopa Sotsiaalfond (ESF+), mis rahastab sotsiaalse kaasatuse skeeme 150 miljardi euro ulatuses, jääb järgmises ELi eelarves puutumata, kuna komisjon näeb vaeva kaitse- või võla teenindamise rahastamise ümberjaotamisega.
Samal ajal teatas liberaalne Renew (kes on samuti von der Leyeni peale vihane rohepesuvastase seaduseelnõu tagasivõtmise pärast Euroopa Rahvapartei surve all) alles viimasel minutil, et ei jää erapooletuks, kuid ütles, et von der Leyen peab oma juhtimisstiili muutma, kui ta soovib fraktsiooni pikaajalist toetust, „ühiversiteedilt partnerlusele“.
Korruptsioon Euroopa Komisjonis sai uue ja värske hoo.