Esitletuna põhiõiguste ja naiste tervise küsimusena, on resolutsioon tegelikult järjekordne näide kasvavast ja sügavalt murettekitavast mustrist: Euroopa Liidu institutsioonide süstemaatiline ülehaardumine valdkondadesse, mis aluslepingute kohaselt kuuluvad liikmesriikide ainupädevusse.
Abordiõigus on üks selline valdkond. ELil puudub igasugune pädevus inimelu kaitsmisel enne sündi. See ei ole marginaalne juriidiline detail, vaid Euroopa põhiseadusliku korra nurgakivi, mis põhineb Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 sätestatud pädevuse andmise põhimõttel. Ja ometi on Euroopa Parlament taas kord otsustanud tegutseda nii, nagu oleks see põhimõte valikuline, poliitiliselt ebamugav või lihtsalt vananenud.
Algatus „Minu hääl, minu valik“ kutsub ELi üles tagama universaalse juurdepääsu aborditeenustele kogu Euroopas, määratledes abordi selgesõnaliselt „tervishoiuteenustena“. Selle toetamisega ei edenda parlament mitte ainult radikaalset ideoloogilist tegevuskava, vaid püüab ka avaldada survet riikide seadusandjatele valdkonnas, kus peaks valitsema demokraatlik enesemääramine. See ei ole üksikjuhtum. See on osa kiirenevast tsentraliseerimisprotsessist, mille käigus Euroopa institutsioonid laiendavad oma mõjuvõimu kaugele üle liikmesriikide poolt neile antud pädevuse.
Aastaid on Euroopa Parlament kasutanud mittesiduvaid resolutsioone poliitilise peksupüüdjana riikide suveräänsuse vastu. Järjestikustes tekstides on see nimetanud aborti „aborthoolduseks“, mõistnud abordipiirangud hukka inimõiguste rikkumisena ja isegi novembris kirjeldas abordi kättesaadavuse puudumist kui „vägivalla“ vormi. Need retoorilised manöövrid ei ole süütud. Nende eesmärk on kujundada õiguslikke ja moraalseid kategooriaid kordamise teel, olenemata aluslepingutest.
Selles kontekstis tasub meenutada, et Euroopa Parlament on kaks korda ametlikult nimetanud Ordo Iuris Instituuti, mille juhatuse esimees ma olen, „ultrakonservatiivseteks kristlikeks fundamentalistideks“ – mitte mingi ebaseadusliku tegevuse, vaid lihtsalt õiguse elule kaitsmise eest alates viljastumisest, mis on paljudes liikmesriikides endiselt täiesti legitiimne ja põhiseaduslikult kaitstud seisukoht. Selline keelekasutus on paljastav. See illustreerib, kuidas teisitimõtlevaid hääli delegitimeeritakse, samal ajal kui ideoloogilist konformismi surutakse peale „Euroopa väärtuste“ sildi all.
Isegi parlamendi kõige tulihingelisemad toetajad peavad tunnistama põhilist juriidilist fakti: abordipoliitikat ei ole kunagi ELi üle kantud. ELi tegevuseks selles valdkonnas puudub aluslepingu alusel. Seega ei ole me tunnistajaks mitte seaduslikule integratsioonile, vaid poliitilise surve, semantilise manipuleerimise ja institutsioonilise pealekäimise kaudu toimuvale integratsioonile.
Kui Euroopa Parlament oleks ainus institutsioon, mis sellise liialdusega tegeleb, oleks kahju ehk ikkagi kontrolli all. Kahjuks see nii ei ole. Kõige dramaatilisema eskalatsiooni on põhjustanud Euroopa Liidu Kohus (CJEU), kelle hiljutine kohtupraktika tähistab otsustavat lõhet põhiseadusliku tasakaaluga, millele EL rajati.
Eelmisel nädalal Poola vastu langetatud otsuses ületas Euroopa Kohus õigusliku ja poliitilise piiri. Esmakordselt nii selgesõnaliselt kinnitas ta omaenda kohtupraktika ülimuslikkust riikide põhiseaduste ees. Kohtu sõnul ei saa riikide kohtud enam tugineda põhiseaduslikele normidele, et kõrvale jätta ELi õigus, nagu seda on tõlgendanud Euroopa Kohus. Teisisõnu, isegi liikmesriikide kõrgeimad põhiseaduslikud sätted peavad alluma Euroopa Kohtu tõlgendusele ELi õigusest.
See ei ole pelgalt ELi õiguse ülimuslikkuse kinnitamine tavaliste siseriiklike õigusaktide suhtes – põhimõte, mida on teatud piirides pikka aega aktsepteeritud. See on täiesti uue hierarhia loomine, kus Euroopa Kohus asetab end sisuliselt riikide põhiseadustest kõrgemale. Seda tehes võtab kohus endale õiguse määratleda ühepoolselt ELi pädevuse ulatust, tühistades seeläbi igasuguse tegeliku tähenduse andmise põhimõttel.
Sellel on sügavad tagajärjed. EL-i ei ole kunagi loodud põhiseadusliku superriigina, mille ülemkohus seisab riikide põhiseaduskohtute kohal. Aluslepingud tuginevad eeldusele, et liikmesriigid jäävad „aluslepingute peremeesteks“, andes vabatahtlikult üle teatud pädevused, säilitades samal ajal ülima põhiseadusliku võimu. Hiljutine Euroopa Kohtu otsus pöörab selle loogika pea peale.
See otsus ei ole iseseisev. See sobitub laiemasse kohtuliku aktivismi mustrisse, mille kaudu Euroopa Kohus on järk-järgult laiendanud ELi mõjuvõimu valdkondadesse, mis on traditsiooniliselt reserveeritud riikide suveräänsusele.
Novembris kohustas kohus liikmesriike tunnustama teistes ELi riikides sõlmitud samasooliste abielusid isegi siis, kui siseriiklik õigus või põhiseaduslikud sätted määratlevad abielu erinevalt. Perekonnaõigust ei ole aga kunagi ELi üle kantud ja see kuulub nõukogu ühehäälse otsuse alla, kui esineb piiriülene mõju. Kohus kasutas siiski vaba liikumise õigust ettekäändena kaugeleulatuvate sotsiaalsete tagajärgede kehtestamiseks.
Varem sel aastal otsustas Euroopa Kohus, et liikmesriigid peavad lubama isikutel muuta perekonnaseisuaktides registreeritud sugu subjektiivse enesemääramise alusel, tuginedes ELi andmekaitse-eeskirjadele. Taas kord kasutati tehnilist pädevust ära põhiliste sotsiaalsete normide ümberkujundamiseks.
Juulis õõnestas kohus veelgi riikide kontrolli rände üle, lubades siseriiklikel kohtutel eirata valitsuse määratletud „turvaliste päritoluriikide” nimekirju, nõrgestades riikide võimet hallata varjupaiga- ja väljasaatmispoliitikat.
Kokkuvõttes näitavad need otsused selget trajektoori: ELi pädevust ei piira enam aluslepingud, vaid seda kujundatakse pidevalt ümber kohtuliku tõlgendamise kaudu, ilma demokraatliku nõusolekuta ja ilma ametliku aluslepingu muutmiseta.
Õiguslikku tsentraliseerimist tugevdab nüüd rahaline surve. Nagu Ordo Iuris analüüsis, suurendaks Euroopa Komisjoni kavandatud uus mitmeaastane finantsraamistik oluliselt komisjoni mõjuvõimu liikmesriikide üle. Tingimusmehhanismide, „verstapostide” ja ebamääraselt määratletud „õigusriigi” kriteeriumide järgimise kaalutlusõiguse hindamise kaudu saab juurdepääsust ELi vahenditele võimas poliitilise distsipliini vahend.
Eelarvesuveräänsust – demokraatliku omavalitsuse põhielementi – piiravad seega üha enam riigiülesed organid, millel puudub otsene valimisõigus. Riikide valitsused on sunnitud kohandama õigusakte ja poliitilisi prioriteete mitte parlamentaarse arutelu kaudu, vaid finantssanktsioonide ähvardusel.
See kohtusüsteemi ülemvõimu, parlamentaarse aktiivsuse ja eelarvelise tingimuslikkuse kombinatsioon loob süsteemi, kus tegelik võim liigub pidevalt riikliku tasandi demokraatlikult vastutavatelt institutsioonidelt ELi tasandi tehnokraatlike ja kohtusüsteemi jõudude poole.
Tulemuseks on süvenev demokraatia defitsiit. Kõige võimsamad ELi institutsioonid – Euroopa Komisjon ja Euroopa Kohus – tegutsevad ilma Euroopa kodanike otsese mandaadita. Euroopa Parlament, hoolimata kõigist oma väidetest, ei esinda ühtset Euroopa demost ja seetõttu puudub tal tõelise seadusandja poliitiline legitiimsus.
Kuna ELi institutsioonid sekkuvad üha enam sellistesse valdkondadesse nagu perekonnaõigus, bioeetika, südametunnistusevabadus ja sisejulgeolek, suureneb lõhe otsustajate ja kodanike vahel. Riikide valijad saavad küll valitsusi ametist välja hääletada, kuid nad ei saa hääletada välja Euroopa kohtunikke ega volinikke, kes määratlevad uuesti ELi võimu ulatust.
See esindusdemokraatia õõnestamine ei ole juhuslik. See on integratsiooniprotsessi loogiline tagajärg, mis on loobunud subsidiaarsusest tsentraliseerimise kasuks ja pluralismi ideoloogilise ühtsuse kasuks.
Euroopa on nüüd jõudnud kriitilisse punkti. Praeguse trajektoori jätkudes on ainult kaks realistlikku tulemust. Kas liit muutub väga tsentraliseeritud, mittedemokraatlikuks superriigiks, mida juhivad kohtud ja komisjonid, mitte kodanikud ja parlamendid – või laguneb see lõpuks omaenda legitiimsuskriisi raskuse all.
Ainus alternatiiv on põhjalik aluslepingu reform, näiteks see, mida Poola Ordo Iuris Instituut ja Ungari Mathias Corvinus Collegium ühiselt välja pakkusid aruandes pealkirjaga „Suur lähtestamine: liikmesriikide suveräänsuse taastamine Euroopa Liidus“. See tähendab riikide põhiseaduste ülimuslikkuse taastamist, subsidiaarsuse põhimõtte taaskehtestamist, ELi institutsioonide pädevuse piiramist selgesõnaliselt antud pädevustega ja tegeliku otsustusõiguse tagastamist demokraatlikult valitud valitsustele. Kas seda on võimalik saavutada Euroopa koostöö „juurte juurde naasmise” kaudu või nõuab see radikaalsemat institutsioonilist lähtestamist, jääb lahtiseks küsimuseks.
Mis enam ei ole vastuvõetav, on illusioon, et EL saab oma volitusi salaja, ilma poliitiliste tagajärgedeta laiendada. Resolutsioon „Minu hääl, minu valik” ei puuduta ainult aborti. See on sümptom laiemast põhiseaduslikust triivist – sellisest, mis ohustab nii riikide suveräänsust kui ka Euroopa koostöö tulevikku.
Kui Euroopa tahab ellu jääda vabade rahvaste ühendusena, mitte bürokraatliku impeeriumina, tuleb see triiv peatada – kohe.