Oma postituse põhisisu sooviksin viia mootorsõidukimaksu juurde, kuid sarnane mentaalne segadus on paraku ka energeetikas. Nimelt vupsab tihti meie poliitilise võimu käilakujude suust meelelahutuslik seisukoht, et meie energiahind on kallis, kuna meil on veel vähe taastuvenergia tootmist ning kui päikesepaistelise ilmaga on elekter võrgus napilt tasuta, siis kiidetakse, et tänu piisavale taastuvenergiatootmisele on elekter tarbijale soodne.
Paraku jääb arvestamata asjaolu, et palju võrgus „tasuta“ energiat on doteeritud taastuvenergiatasust; et energiat saab soodsalt vaid siis, kui on ülejääk; et tasuta võrgus olev energia ei suuda kunagi prognoositavalt katta tootmisvõimsuste CAPEX-it, ning et energia on paraku odav vaid siis, kui tarbimisvajadus ja tootmisvõimsus on tugevalt nihkes.
Kokkuvõttes on liidrite jutt piisavalt loll, et meie riigi huvides oleks mõistlik neilt amputeerida nii keel kui ka munandid – esimene selleks, et piirata lolluse külvamist, ja teine seetõttu, et säästa rahvusliku genofondi rikkumist.
Samuti on viimasel ajal nurga tagant välja tulnud autoärimehed ja kõneisikud, kes räägivad, et meie autodega seotud sektori madalseisus ei ole süüdi mitte kehtestatud ebamõistlik mootorsõidukimaks, vaid pidev õhus hoitav lubadus, et on lootus see maks kaotada.
Tahaksin repliigina välja tuua, et kaks päeva tagasi oli ajakirjanduse eksimatutel andmetel meie riigis automaksu võlg 40 000 ettevõttel ja eraisikul. 2700 isikul on automaks ajatatud. Julgen oletada, et enamik neist isikutest ei ole jätnud maksu maksmata seetõttu, et oma näo ja nimega maksuvõlglane olemine on nende esimene valik ja fetiš. Pigem räägivad need numbrid kasina elujärje sümptomitest.
Hiljuti väitis automüüki oma pudrukausis tunnetav isik, et inimesed on omaks võtnud aastamaksu ja mõistavad selle vajadust ning probleemi valmistab pigem ebamõistlikult suur registreerimismaks. Ilmselt need 40 000 maksuvõlglast talle kaasa ei nooguta. Samas on tema seisukoht selgelt motiveeritud, sest ilmselt on just registreerimismaksu tagajärg see, mis on tema pudrukausi kujundanud selliseks, et see ei tundu enam rammusa hommikusöögina, vaid hooletult laualt koristamata jäänud määrdunud sööginõuna.
Kuid võin kinnitada lugejale, et meie automüüjaid ja teenindusettevõtteid ühendav AMTEL oli mootorsõidukimaksu entusiastlik pooldaja vähemalt kurikuulsal Rahandusministeeriumis toimunud maksu huvigruppidele tutvustaval avalöögil.
Mõelgem aga, kuidas mõjutab registreerimistasu kaotamine autoturgu. Kas see toob pekikihi autokaupmehe püksivärvli kohale tagasi ja annab tagasi võimaluse suusa- ja soojamaareisideks?
Kui vaatame tänast autoturgu, siis on registreerimistasuga sama lugu nagu grusiinil kitse ja majaga: ühe eest jõuaks maksta, kuid seda pole tarvis; teist oleks vaja, kuid selle eest tasumine ei ole mõistlik. Paraku on sama lugu ka aastamaksuga. Vajadusi halvasti katva sõiduki aastamaks on ebameeldivusena ületatav, kuid vajadusi paremini rahuldava sõiduki aastamaks ületab juba selle sõiduki aastase hoolduskulu.
Lisaks on autoturg paljuski sarnane kanalisatsioonile. Vool saab alguse uhke autoesinduse potist ja selle teine ots on veepuhastusjaamas, mille funktsiooni sõidukite puhul täidab vanaraua kogumispunkt.
Iga ummistus kanalisatsioonis tekitab olukorra, kus autoesinduse müügisaalis on väljavool läbi poti ummistunud.
Kui kliendi jaoks on uue auto aastamaks umbes 300 eurot aastas kallim kui tema eelmise auto oma, siis on see potentsiaalne ummistus torus.
Kui vaatame registreerimistasu ja aastamaksu plaanitud mahtu, siis registreerimismaksu ärajätmisel oleks aastamaksu plaanitud tulu eelarvesse ligikaudu 100 miljonit eurot. Selle 100 miljoni eest on meil hulk probleeme ja ebaõiglust. Kui vaatame meie riigieelarvet, siis on 100 miljonit kirjutatud süüdimatult paljudele ridadele, kus selle puudumine pigem suurendaks avalikkuse silmis õiglust.
Seega, sõbrad – lipp lehvima ja eesmärk on automaksu täielik kaotamine. Meie eesmärk on võit, mitte vinduv vaherahu. Ja täna oleme me sinnapoole teel.