Aga panen siia kokku nii ausa ja loogilise pildi, kui ma hetkel suudan. Kui keegi teab mõnda nüanssi täpsemalt (või oskab mõne rolli/kuupäeva paremini paika panna), siis oleks tõesti väga tore, kui te seda kommentaarides täiendaksite – et meil kõigil tekiks võimalikult täpne arusaam,
Alljärgnev nimekiri on minu hinnangul Eesti e-hääletamise (internetihääletuse) algatamise ja elluviimise võtmeisikute nimekiri tähtsuse järjekorras. Järjestus lähtub mõjust: poliitiline käivitamine → õigusraamistiku kujundamine → tehnilise süsteemi ülesehitus ja juhtimine → valimiskorralduse institutsiooniline eestvedamine → turva- ja arhitektuurieeltöö → põhiseaduslikkuse “läbikandmine”.
Lisaks – et oleks üheselt selge: Eesti kontekstis räägime algusest peale eelkõige kauginternetihääletamisest.
1) Märt Rask – justiitsminister (1999–2003), hiljem Riigikohtu esimees
Minu jaoks on ta võtmefiguur, sest tema kaudu tuli e-hääletuse plaan kõige selgemalt ja varakult poliitilisse ja avalikku ruumi. Justiitsministrina oli tal võimalus seda teemat seadusloome tasandil käima tõmmata ja “riigi masinavärki” liikuma panna.
Lisaks on sümboolse (ja paljude jaoks vastuolulise) kihina see, et hiljem oli ta Riigikohtus selles rollis, kus e-hääletamisega seotud vaidlusi põhiseaduse valguses lahendati. Siin peab muidugi olema täpne: eri aastatel olid eri seaduseversioonid ja eri muudatused, seega ei saa seda lihtsustada stiiliks “kinnitas omaenda kirjutatud seaduse”, vaid tuleb alati vaadata, millist konkreetset akti parasjagu vaieldi.
2) Siim Kallas – poliitiline juhtfiguur, e-riigi ja e-valimiste suure narratiivi vedaja
Ma ei usu, et e-hääletuse lugu on aus, kui Siim Kallast ei mainita. E-hääletus ei sündinud üksiku ministri “kapriisist”, vaid selle taga oli pigem kindel suund ja reformimeelsus, kus Kallas oli üks võtmenägusid.
Minu hinnangul moodustasid Rask ja Kallas varases faasis tandemi: üks vedas justiits- ja seadusloome liini, teine hoidis suuremat poliitilist katust ja usku sellesse, et Eesti saab ja peab olema digiriik.
3) Mart Laar – peaminister
Kui Rask oli üks varaseid käivitajaid justiitsministeeriumi liinis (ja Kallas aitas hoida suurt poliitilist suunda), siis Laari roll oli see, et e-hääletuse idee tõsteti kiiresti valitsuse poliitiliseks eesmärgiks. Tema kaudu sai see teema “riigi tasandi hoovaks” – testime, otsustame ja viime ellu. Ilma peaministri poliitilise toeta oleks see väga suure tõenäosusega pidurdunud.
4) Ülle Madise – Justiitsministeeriumi avaliku õiguse osakonna juht / ministri nõunik / hiljem parlamendiliini jurist
Kui otsida inimest, kes kehastab e-hääletuse õigusliku mõtte ja loogika kujundamist, siis minu hinnangul on Madise üks kõige kesksemaid nimesid. Tema positsioon tol hetkel oli selline, kus reaalselt tehti ja vormistati valimisseaduste muudatusi ning viidi need parlamentaarsesse protsessi.
Tema eriline panus oli e-hääletuse põhimõtete seletamine ja raamimine: kuidas hoida korraga hääletamise salajasust, vabadust ja usaldusväärsust; miks loodi mehhanismid, mis lubavad e-häält uuesti anda või see hiljem paberhäälega üle kirjutada.
Kas ta oli “see üks inimene”, kes kirjutas kogu seadusandluse? Tõenäoliselt mitte. Seadusloome on meeskonnatöö. Aga tema roll just nimelt selle õigusliku arhitektuuri kujundajana tundub väga suur.
5) Tarvi Martens – e-hääletuse süsteemi ülesehituse ja elluviimise võtmejuht
Kui rääkida sellest, kes päriselt tööd tegi, siis Martens on minu hinnangul üks kõige olulisemaid nimesid. Ta oli see inimene, kes võttis e-hääletamise projekti sisuliselt juhtida ja ehitada, nii et see oleks tehniliselt teostatav ja reaalselt valimistel kasutatav.
Tema roll seostub tugevalt ka eeldustega, ilma milleta e-hääletust poleks saanud teha: ID-kaart, digitaalne identiteet, krüptograafiline raamistik, DigiDoc jne.
6) Heiki Sibul – Vabariigi Valimiskomisjoni esimees
Valimiskomisjoni roll ei ole lihtsalt “vaadata pealt”, vaid vastutada selle eest, et valimistoimingud oleksid seaduslikud, kontrollitavad ja usaldusväärsed. Sibul on minu jaoks oluline nimi seetõttu, et just sellel tasandil muutub tehniline lahendus valimiste korralduslikuks reaalsuseks: testimine, protseduurid, kontrollmehhanismid, organisatsiooniline valmisolek.
7) Arne Koitmäe – Riigi Valimisteenistuse juht
Tema roll on pigem e-hääletuse pikaajaline “operatsiooniline omanik”: kuidas süsteemi hoitakse töös, kuidas korraldatakse auditid ja kontrollid, kuidas juhitakse muudatusi ja kriise, kuidas suheldakse avalikkusega. E-hääletuse puhul ei ole oluline ainult algus, vaid see, kas asi töötab kümneid aastaid järjest ja siin on valimisteenistuse juhi roll kõige suurem.
Vundamendikiht: tehnilise ja turvalisuse eelprojekti inimesed
Need on nimed, kes ei pruukinud olla poliitilised “näod”, aga kelle panus oli sisuliselt see, et e-hääletus ei jääks jutuks.
8) Helger Lipmaa ja Oleg Mürk – krüpto/turbeanalüüs
Varajane turbe- ja teostatavusanalüüs on see koht, kus pannakse paika, mis on üldse võimalik ja mis on riskid.
9) Tanel Tammet ja Hannu Krosing – infosüsteemi arhitektuur
Kui turbeanalüüs ütleb “mis põhimõtetega”, siis arhitektuur kirjeldab “kuidas see süsteem üldse üles ehitada”.
10) Tauno Novek – varajane koondtöö e-valimiste teemal
Sellised koondtekstid ja analüüsid aitavad idee normaliseerida ja panna teadmise liikuma väljaspool kitsast ringi.
Põhiseaduslikkuse “läbikandmine”
11) Arnold Rüütel – president
Rüütel lükkas seadust korduvalt tagasi ja vaidlustas selle ka Riigikohtus.
12) Riigikohus (põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium)
Märt Rask ja teised kohtunikud tegid otsuse, mis andis e-hääletusele juriidilise “jah”-i ja lubas süsteemil edasi minna.
13) Menetluses osalenud kaitsjad ja esindajad (nimeliselt)
Ja siin on see koht, kus Urmas Reinsalu peab kindlasti sees olema: ta oli Riigikogu esindaja selles vaidluses.
Lisaks olid seal inimesed, kes kandsid argumentatsiooni ministeeriumi ja institutsioonide poolt. Minu meelest on aus need nimed ka välja öelda, mitte jätta lihtsalt “mingid esindajad”:
- Urmas Reinsalu (Riigikogu esindaja)
- Kristjan Siigur (Justiitsministeeriumi poolel)
- Aare Reenumäe ja Nele Parrest (õiguskantsleri institutsiooni poolel)
(Kui keegi teab, et seal oli veel keegi sisuliselt kandvas rollis, siis palun lisage.)
Kui keegi tahab selle loo lõpuni “lukku lüüa”, siis kõige kindlam viis on võtta rida eelnõusid (Riigikogu valimise seadus) ning vaadata igaühe puhul: kes on seletuskirjas koostajatena märgitud, kes tutvustas eelnõu esimesel lugemisel saalis, kes tegi sisulised parandused komisjonides ja mis vaidlused/otsused toimusid põhiseadusliku kontrolli tasandil.
Aga üldpilt – nii nagu mina seda praegu kokku panen – on selline: poliitilise käivitamise eesotsas Rask, Kallas ja Laar; õigusliku arhitektuuri kujundamisel Madise; tehnilise elluviimise mootorina Martens; ning valimiskorralduse institutsionaalse reaalsuse poolel Sibul ja hiljem Koitmäe. Kui keegi teab paremini või tahab mõne nime osas vaielda, siis palun väga – parandused ja täiendused kommentaaridesse, et saaks selle loo võimalikult täpseks.
Allikas: Facebook