Kasvame koos vanemaks

Kasvame koos vanemaks

Hommikul kell seitse on köögis veel poolhämar. Kohvitass aurab, koolikott on ukse kõrval valmis pandud, laps veel nohiseb magada. Vanem peatub hetkeks ukseavas. Kohe tuleb hakata kiirustama, aga see lühike paus on oluline. Peast käivad läbi tuttavad küsimused: kas ma teen piisavalt, kas ma teen õigesti, kas ma jaksan ka täna.

Need mõtted on tuttavad vist küll igale lapsevanemale. Vanemlus ei ole valmis oskus ega sirge tee, vaid pidev kohanemine, õppimine ja vastutuse võtmine – sageli olukorras, kus kindlaid vastuseid ei ole.

Sotsiaalkindlustusamet alustab 2026. aastal vanemluse teema-aastat, et tõsta esile midagi, mida me kõik justkui teame, kuid mille tähtsust kipume argipäevas unustama: vanemaks olemine ei ole kaasasündinud oskus. Emaks ja isaks ei sünnita, vaid kasvatakse koos lapsega. See kasvamine on pikk teekond, mis on täis rõõmu, segadust, otsinguid, väsimust ja avastusi. Sageli tunneme, et oleme sel teekonnal üksi, peame olema see suur ja tark, kellel on kohe varnast võtta kõik vastused ja tarkus ainult õigeid otsuseid teha.

Meie esivanematel oli vanemaks kasvamine mõnes mõttes lihtsam. Mitme põlvkonna kooselu ühe katuse all tähendas, et tarkus liikus edasi justkui märkamatult, sest pliidi ees toimetav või toas talitav vanaema rääkis, kuidas asjad käivad ning vanaisa näitas ette, kuidas külvata ja hobust rakendada. Tänapäeval on pilt teistsugune - turvavõrk pole enam automaatselt värske pere ümber, sest põlvkonnad ei ela enam koos, sageli ollakse eri linnades või isegi riikides. Vanavanemad on nooremad ja toimekamad, tihti tahavad peale oma laste suureks kasvatamist ise elu nautida ja mitte lastelastele pühenduda. Ja kui tahavadki tarkust jagada, et võta noored alati seda tarkust vastu, sest nüüdsel ajal on teised kasvatustrendid. Teadmamehe rolli on üle võtnud internet ja sotsiaalmeedia, kust leiab lõputult nõuandeid, seinast seina, vali millist tahad. Näeme aga, et info üleküllus tekitab pigem ärevust kui selgust, sest teiste emmede insta-elu ei meenuta karvavõrdki seda kaost, mis endal kodus valitseb.

Vanemaks olemine ei ole staatiline roll, vaid pidev õppimise ja kohanemise protsess. Laps kasvab, olukorrad muutuvad, pere vajadused arenevad. Mõnikord on see teekond sujuv, teinekord täis ootamatuid pöördeid olgu selleks siis erivajaduse selgumine, keerulised suhted, majanduslikud raskused või lihtsalt väsimus, mis koguneb märkamatult.

Muredega ei pea üksi pusima. On hetki, kus aitab juba see, kui saad kellegagi rääkida ja oma mõtteid korrastada. Mõnikord on vaja ka päris konkreetset nõu või tuge. Abi küsimine ei vähenda sind vanemana – see on üks viis hoida nii ennast kui last. Lapse jaoks on kõige olulisem, et tal oleks kõrval täiskasvanu, kes jaksab olla rahulik.

Ka lahkumineku järel jäävad mõlemad vanemad lapse jaoks vanemateks. Lapse heaolu peab jääma keskmesse ka siis, kui täiskasvanute vahel on valu või pettumust, mida raske teisele andeks anda. Jagatud vanemlus ei ole alati lihtne, kuid see on lapse turvatunde üks olulisemaid alustalasid.

Vanemluse teema-aasta ei ole mõeldud ainult lapsevanematele. See on kutse kogu ühiskonnale – tööandjatele, õpetajatele, naabritele, spetsialistidele. Igaüks saab luua keskkonna, kus vanemad tunnevad end märgatu ja hoituna. Iga Eesti laps peab olema hoitud ja tundma, et temast hoolitakse, see on meie tuleviku võti. Selle võtme suudame sepistada vaid ühiselt, hooliva ühiskonnana. Siin algab kõik vähesest – märkame head, tunnustame, oleme vähem isekad, jätame kõverad sõnad ütlemata. Ja võtame selle artikli alguses mainitud hetke, et peatuda enne kiirustamist ja olla tegelikult kohal.