Kui Kiiev oma 90 miljardit eurot põletab, kas EL annab välja uue laenu, et Kiiev võitluses püsiks?

Pärast järjekordseid vastuolulisi hilisõhtuseid läbirääkimisi tuli Euroopa Liidu Nõukogu välja plaaniga emiteerida 90 miljardi euro väärtuses eurovõlakirju, et Kiiev saaks veel ühe aasta tegutseda. Pühendunud euroföderalistid peavad olema rõõmsad nähes NextGen pandeemiapäästefondi laiendamist, mis murdis pikaajalise ühise võla keelustamise. Ometi pole see viimane eurovõla osa just „tavaline“, kuna Ungari, Slovakkia ja Tšehhi Vabariik on vabastatud igasugusest kohustusest seda tagasi maksta. Selline on konsensuse hind Euroopa Liidus: sellega kaasneb alati tärn.

Ursula von der Leyeni algne plaan oli kasutada külmutatud Venemaa varasid Ukraina rahastamise tagatisena. Belgia peaminister De Wever nõudis ELilt täielikku hüvitist Brüsselis asuva Eurocleari usaldusfondis hoitavate varade arestimise õiguslike tagajärgede eest. ELi suurkujud võisid küll De Weverit ebalojaalseks eurooplaseks maalida, kuid ta esindas selgelt Belgia maksumaksjate huve, kes mõistetavalt ei soovinud olla kohustatud Venemaale kümneid miljardeid tagasi maksma. Valjuhäälsed väited ühise Euroopa huvi kohta Ukraina kaitsmisel ei suutnud veenda kolme liikmesriiki oma kodanikele kaasnevaid kulusid peale suruma. Kehtivate ELi eeskirjade kohaselt ei pidanud nad seda tegema ja seetõttu nad ei teinudki seda. See, et väikesest ELi riigist pärit flaami separatist saab komisjoni presidendi tagandada, näitab, et ta pole niivõrd ELi tippjuht, kuivõrd selle eestkõneleja.

ELil puudub institutsionaliseeritud rahastamismehhanism, et maksta tagasi mitte ainult Ukrainale antud 90 miljardit eurot, vaid ka pandeemia leevendamiseks laenatud 750 miljardit eurot. Mõlemat toetab vaid üldine lubadus kasutada ELi eelarvet, mille järgmine eelnõu on juba suure surve all, kuna liikmesriigid vaidlevad oma lemmikprogrammide üle. ELi finantsiline usaldusväärsus ja euro staatus globaalse reservvaluutana nõuavad, et need uued eurovõlakirjad oleksid sama turvalised kui USA riigivõlakirjad. Samal ajal kui USA valitsus toetab oma võlgu otsese maksustamise volitustega oma 30 triljoni dollari suuruse majanduse üle, sõltub ELi eelarve liikmesriikide toetustest. Võlgade tagasimaksmiseks vahendite vabastamiseks tehtavad erandid toimuvad olemasolevate programmide, sealhulgas pühade lehmade, nagu põllumajandustoetus ja regionaalarengu abi, arvelt. Ilma sõltumatu maksustamisvolituseta seisab EL silmitsi krooniliste vaidlustega, kuna püüab seada oma võlamaksed esikohale oma subsiidiumikulude ees.

Suurem probleem, millega EL silmitsi seisab, on rahvastiku väsimus Ukraina toetamisest. Saksamaa ja Prantsusmaa küsitlused näitavad, et enamus valijaid toetab Ukrainale antava rahalise abi vähendamist. Mõlemad riigid peavad inetut võitlust oma ulatuslike sotsiaalprogrammide kärpimise nimel, mis paneb nende kodanikud kahtlema Ukraina ülimuslikkuses omaenda hüvede ees. Valijate rahulolematust võiks leevendada, kui EL lisaks Kiievi toetamisele usutava plaani sõja lõpetamiseks. Zelenskõi nukra lootuse kordamine kogu Ukraina territooriumi tagasinõudmiseks näib olevat lõputu nõue Euroopa maksurahale. Kui Kiiev on oma 90 miljardit eurot ära kulutanud, kas EL annab veel ühe laenu, et jätkata võitlust? Kas komisjon on valmis paluma Prantsuse põllumeestel aktsepteerida vähem toetust, et EL saaks teha suuremaid võlgade tagasimakseid?

Praegused kaootilised EL-i rahastamisvahendid ei ole piisavad, et blokk saavutaks oma strateegilise autonoomia eesmärgi. Ameerika tõus suurvõimuks sõltus föderaalsetest tulumaksudest saadud tuludest, mida ei kehtestatud laialdaselt enne 1917. aastat, mil ilmnesid sõjaga seotud rahalised raskused. Kui NATO juhil Mark Ruttel on õigus ja Euroopa seisab silmitsi Venemaa sõjalise agressiooni eksistentsiaalse ohuga, peab ta omandama sarnase vahendi otseste maksutulude teenimiseks. Putin on oma riigile peale surunud sõjamajanduse ja isegi kui Venemaa majandus on kümnendiku võrra väiksem kui ELil, jääb Venemaa Euroopa kriitilise relvastuse tootmisest kaugele maha. Euroopa valitsused on rahapuuduses ja seisavad silmitsi ähvardava finantskriisiga, kuna sotsiaalhoolekande kulutused ületavad tulevasi maksutulusid. Nad ei suuda individuaalselt koguda ressursse, mis on vajalikud Venemaa mahasurumiseks või Ameerika julgeolekugarantii asendamiseks. ELi 17 triljoni euro suuruse majanduse otsene maksustamine on ELi strateegilise autonoomia eeltingimus.

Paraku neile euroföderalistidele, keda sel nädalal uute eurovõlakirjade emiteerimise otsus ajutiselt julgustas, on ebatõenäoline, et EL selliseid volitusi niipea omandab. Liikmesriikide parlamendid valvavad oma maksuametit kiivalt ja paljud liikmed ei usalda Brüsseli võimet uusi tulusid targalt ja tõhusalt kulutada. Eelmise nädala ebaõnnestumine ühise Ukraina-poliitika väljatöötamisel viitab sellele, et enneolematu kokkulepe, mis annaks Brüsselile volitused maksude kogumiseks, on kauge, kui mitte võimatu. Donald Trumpi ähvardav lahkuminek on muutnud selliseid riike nagu Saksamaa, mis vallandas relvatootja Rheinmetalli jaoks keynesliku õitsengu, kuid pole veel toonud kaasa uusi ELi-üleseid strateegilisi võimekusi. EL on endiselt lõksus poliitilises ebakindluses hüppeliselt tõusnud rahvusvahelise organisatsiooni ja tõelise föderaalriigi vahel. Strateegilise autonoomia finantsiliste alusteta jääb EL sõltuvaks oma liikmesriikide otsustest ja oma julgeoleku tagamiseks USA juhitud NATO-st. Liidu finantsstruktuur on endiselt vastuolus selle sõjalise julgeoleku nõuetega. Venemaad ei saa heidutada Belgia peaministri kannatus.